͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌     ͏ ‌    ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­ ­


Hea lugeja!


Kargel ja lumisel sõbrapäeva kuul soovitame raamatuid sõprusest ja ootame huvilisi võtma osa meie aastakoosolekust. Tutvu ka uue kuu raamatuga ning vaata, millise pärli oleme leidnud keskuse varasalvest.

Karget lugemist!
Eesti Lastekirjanduse Keskus

Veebruar 2026. Laura Lähteenmäki „Loe mõttes kümneni“

Soome autor Laura Lähteenmäki (s 1973) on meie mail veel tundmatu nimi, kuigi alates noorteromaanist debüütteose ilmumisest 1998. aastal on ta avaldanud ligi kakskümmend raamatut. On üsna kindel, et jutustuse „Loe mõttes kümneni“ ilmumisega kirjutab autor end meie lugejate teadvusse. Väitele lisab kaalu asjaolu, et teos sai 2024. aastal nomineeritud Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnale.

Raamatu peategelane, neljandat klassi lõpetav My on viimasel ajal iga päevaga üha enam tajunud suurenevat lõhet enda ja oma sõprade Viivi, Heta, Aada ja Camilla vahel. Kui varasemalt oli Myl tunne, et Jupatsid – nii on sõbrad end isekeskis kutsuma hakanud – on tema inimesed, ta saab neid jäägitult usaldada ning neile igas asjas kindel olla, siis nüüd tunneb ta end viienda rattana vankri all. Erinevalt teistest ei huvita Myd küünelakid ega „kustomiseeritud cup cake’id“, teistest tagaselja halva rääkimine ega telefonis passimine. Ta tahaks, et kõik oleks lihtne ja selge nagu varem. Ta tahab mängida, mängida päriselt ja kogu hingest. Teistel tüdrukutel näivad aga olevat teised huvid ning mäng näib nende jaoks ühtäkki titekas, igav ja häbenemisväärne. My tunneb, et peab end kampa sulandumiseks muutma, olema keegi teine, keegi, kes ta (veel) ei ole. Ta märkab, et vestlusgrupid jäävad vaikseks, kui tema nendega liidetakse, et selja taga sosistatakse ja volksutatakse silmi, et teda ei kutsuta ja kohtutakse omavahel. See kõik teeb väga haiget ja muudkui süvendab ebakindlust. Pingeid lisab ka asjaolu, et seni vaid tema päralt olnud ema – oma isast ei tea My midagi – on leidnud endale kallima ning armastatud vanaisa tervis üha halveneb. Loe lisa…

Eesti Lastekirjanduse Keskuse kirjandusuurija Jaanika Palm

Foto: Eesti Lastekirjanduse Keskus

„Sahtel“ on rubriik, kust saame teada, millised põnevad tööd on ühel kirjanikul, tõlkijal, illustraatoril või kirjastajal parajasti käsil või ootavad sahtlis avaldamist. Sel korral avab oma sahtli illustraator Gerda Märtens.

Alanud aasta lendab kosmilisel kiirusel. Juba on veebruar, vastlakuu. Elan Baselis, Šveitsis ja siin on vastlate asemel Fasnacht. See on suurejooneline karnevalilaadne pidustus, mis kohalikus kultuuris olulisel kohal. Lapsed osalevad selles sama innukalt kui lihavõtetel munajahis.

Eelmisel aastal sündis meie perre teine väike tüdrukutirts. Kaheaastane Luisa on juba suur raamatusõber ja kogu minu lookas raamaturiiul saab temaga koos läbi uuritud ja loetud. Pooleaastane Carolinagi vaimustub piltidest. Emaks saamine on illustraatorile omamoodi kool, õpin oma lugejaga palju rohkem arvestama.

Praegusel perioodil lähebki mu jõudlus suuresti laste peale ja illustratsiooni- ja raamatuprojektid edenevad õige tasapisi. Sel aastal jätkan tööd ühe väga olulise raamatu kallal, mis räägib sellisest müstilisest nähtusest nagu regilaul. Loodan veel ka joonistada Tähekesele. Igatsen väga loometööd, kuid et sellega taas rohkem tegeleda, peavad lapsed veel natuke kasvama.


Foto: erakogu

„Varasalve“ rubriigis pöörame pilgu minevikku ja tutvume raamatutega eesti lastekirjanduse varamust. Vaatame lastekirjanduse keskuse arhiivi ja varakambri vitriinidesse ning tõstame sealt esile pärleid, mis kindlasti meenutamist ja lugemist väärivad. Seekord tutvustab lastekirjanduse uurija Jaanika Palm Heljo Männi luuleraamatut „Oakene" aastast 1957.

11. veebruaril oli sajas sünniaastapäev armastatud lastekirjanikul Heljo Männil. Pika ja viljaka elu jooksul avaldas Mänd ligi sada raamatut proosat, luulet ja näidendeid erinevas vanuses lastele ning oli loendamatute menukate kirjanduskarakterite looja. Mõmmi ja tema lähikondsed, Toomas Linnupoeg ja Maia, härra Tolasuu ja härra Kolasuu ning Taavi ja Nässu on vaid mõned vahvad tegelased, kes tänastes vanavanemates ja vanemates nostalgilisi tundeid äratavad.  

Männi esikteoski, luulekogu „Oakene“ oli omas ajas erakordne, sest tõi avalikkuse ette ja väärtustas isiklikku, lihtsat ja argist elu. Luulekogu sai juba ilmudes mitmeid tunnustavaid sõnu (nt Leida Tigane, Kersti Merilaas). Pole ka imestada, sest kaasahaarav ja südamlik on juba kogumiku nimiluuletus: „Emal on üks väike uba, aina veereb mööda tuba …“. Sellest armsast väikesest oast, mudilasest, kellel argipäevades ohtralt avastamist, luuletaja räägibki. Pesemine, söömine ja mäng on täiskasvanule nii tavalised, kuid läbi luuletaja silma vaadatuna tunduvad argisemadki hetked erilised, esmakordsed ja värsked. Need on väärt märkamist, nautimist ja kirjapanekutki. Vahet ei ole siis, kas rääkida laevade ujutamisest peale äikesevihma, saunas või juuksuris käimisest või hoopis ema abistamisest poekoti kandmisel. Metsas saab uurida  sipelgate ja ussikeste tegevust, nii mõndagi vahvat on avastada loomaaias jne, jne. Loe lisa...

Algab konkurss algajatele kirjanikele

Kirjandusauhinnale „Esimene samm“ oodatakse kandideerima kõiki autoreid oma ilukirjanduslike debüüttekstidega, mis on trükiajakirjanduses avaldamist leidnud 2025. aasta jooksul.


Raamatusoovitused Postimehe raamatuportaalis

Eesti Lastekirjanduse Keskuse kirjandusuurija Jaanika Palm soovitab Postimehe raamatuportaalis 6 toredat raamatut, mis kutsuvad sõpruse üle mõtisklema


Kas tead: mis seos on Eno Raual rahvuseeposega „Kalevipoeg“?

Eesti Rahvusraamatukogu hariduskeskus on pannud kokku viktoriini, milles saab end proovile panna teadmistes eesti kirjaniku Eno Raua kohta, kes on toonud noorte lugejateni klassikalise Eesti suurteose ja kirjutanud palju põlvkondi ühendavaid raamatuid.


Piip ja Tuut teatri lavastus „Tähemängud ja mängutähed“

Märtsis esietendub Piip ja Tuut teatris Peeter Volkonski tekstidele loodud lavastus Tähemängud ja mängutähed, mis kutsub sõnadega lustima ning kaasa mõtlema lapsi, kes lugemisega alles sinasõprust loovad, aga ka neid, kellel tähed juba selgemast selged. Lavastuses kõlavad näitleja, lavastaja ja muusiku Peeter Volkonski mängulised luuletused raamatutest Onu Volgi värsiaabits ning Karukell ja kellakaru.