| | Eesti Lastekirjanduse Keskus kutsub perehommikutele
Eesti Lastekirjanduse Keskuse perehommikute uus hooaeg saab alguse laupäeval, 26. septembril 2026. Esimesele perehommikule tulevad külla loovterapeut ja loovuskoolitaja Jaana Ojakäär-Kitsing ning illustraator Lumimari, kes kõnelevad oma uuest raamatust „Uus unehaldjas“. 3. oktoobril kohtuvad laste ja natuke vanematega kirjanik Juhan Voolaid ning illustraator Marja-Liisa Plats, kes räägivad oma viimasest ühisest raamatust „Mulisevad kartulid“. 10. oktoobril aga tutvustab raamatut „Suur digiseiklus“ üks selle autoritest Inger Kleesment. Igal perehommikul saavad lapsed ka meisterdada ja mängida. Loe edasi...
Foto: Dmitri Kotjuh
|
.png) |
 |
August 2026. Bobbie Peers „Tehnozombid. Põgenemine Maalt“
Alates aastast 2015, mil norra lastekirjaniku Bobbie Peersi esimesed teosed raamatupoodidesse ja raamatukoguriiulitele jõudsid, pole need sinna tolmu koguma jäänud. Ikka on need lugejaid rõõmustanud ning selle käigus ka üsna mitmeid erinevaid auhindu teeninud. Täpselt samamoodi on juhtunud mujalgi maailmas, kuhu autori teoseid on tõlgitud. Eestiski on loendamatul hulgal poisse ja tüdrukuid elanud kaasa koodimurdja William Wentoni seiklustele „Lüriidiumivargast“ (ek 2017) kuni „Tsentrifugaalkatastroofini“ (ek 2021), nautinud Avastajate klubi tegemisi alustades „Vahukommimasinast“ (ek 2021) kuni „Vihmavarjuhaukajani“ (ek 2025) ning saanud osa Kusti Keskküla suurtest plaanidest raamatus „Kusti Keskküla ja Rahu maa peal“ (ek 2025). Hiljuti ilmunud uue sarja avaraamat „Tehnozombid. Põgenemine Maalt“ näitab, et autori vorm on jätkuvalt hea.
Raamat liigitub ulmekirjanduse valda. Selles kujutatakse lähitulevikku, mil androidid, inimesesarnased robotid, on üle võtnud rasked, ohtlikud või muul moel ebameeldivad tööd, mida inimesed enam teha ei taha. Esialgu tolmuimemise ja muruniitmise, edaspidi aga on androidid asunud tööle ka pankadesse, koolidesse, kaitseväkke. Kodudes andsid inimesed neile üle ka kraamimise ja söögitegemise ning isegi laste hoidmise, sealhulgas õhtujutu lugemise kohustused. Kui siis androidid aga mässama hakkavad ja lülitavad välja mobiilse interneti, lennuliikluse ja digikommunikatsiooni, lükates maailma kokkuvarisemise äärele, ei jää inimestel muud üle, kui hakata otsima olukorrast väljapääsu. Loe edasi...
Foto: Eesti Lastekirjanduse Keskus
|
 |
September 2026. Saša Stanišić „Hunt“
Saša Stanišiči nimi pole meie kirjandusväljal päris tundmatu. Mõni aasta tagasi ilmus temalt kirjastuse Päike ja Pilv väljaandena projekti „Minu väike raamatukogu“ raames lustlik fantaasiaraamat „Hei-hei-hei, takso!“ (ill Katja Spitzer, tlk Piret Pääsuke). Hiljuti eesti keelde tõlgitud jutustus „Hunt“ näitab kirjanikku hoopis teistsugusest, autorile ehk omasemast küljest. Nimelt on Stanišić sündinud 1978. aastal Bosnias ja sealt 1992. aastal sõja eest Saksamaale põgenenud. Autori suurimateks tugevusteks peetakse just sellest kogemusest tulenevate autobiograafiliste elementide põimimist fantaasia, huumori ja mäluteemadega ning seeläbi kaasaja ühiskonna kitsaskohtade ilmekat ja tundlikku väljavalgustamist.
Jutustuse „Hunt“ tegevustik viib lugeja suvevaheajalaagrisse, kuhu peategelane Kemi on sunnitud minema. Kuna ema kasvatab poissi üksi ja peab pere elatamiseks mitmel kohal rabama, läheduses elav vanaema on aga maalikursustele minemas, ei jäägi Kemil muud üle, kui väljakutse vastu võtta. Poisi meelehärmiks on valdav osa klassikaaslastest samuti kohal ja tavapärases rollis. Arvutimängurid ja sportlased, hobusetüdrukud ja kenakesed – aina kambad, kes üksteist klatšivad. Kohal on ka Marko koos kahe kambajõmmi, Dreschke kaksikutega ning tagasihoidlik Jörg, kellega keegi koos aega veeta ei taha. Nii nagu ei taheta Kemigagi. Jörg on väljatõrjutu, Kemi vaates „omamoodne“ ning kaaslased teevad teda veel „omamoodsamaks“. Ja kuigi otseseid liigategijaid on vähemus, on palju pealtvaatajaid, kes toimuva sekkumata heaks kiidavad ja niimoodi kiusamisele üha hoogu lisavad. Mõneti on see ka mõistetav, kuna ei teata, kuidas vastuhakk või probleemi nähtavale toomine tähelepanujuhtija enda positsiooni rühmahierarhias mõjutama hakkaks. Muutusteks on vaja julgust. Seda on aga raske koguda, kui oled ise ebakindel.
Loe edasi...
Foto: Eesti Lastekirjanduse Keskus
|
 |
„Sahtel“ on rubriik, kust saame teada, millised põnevad tööd on ühel kirjanikul, tõlkijal, illustraatoril või kirjastajal parajasti käsil või ootavad sahtlis avaldamist. Sel korral avab oma sahtli illustraator Laura Verte.
|
 |
Mulle meeldib unistada. Panen seetõttu ka iga aasta esimeste päevade jooksul mõned neist paberile kirja. Üks tänavustest unistustest oli, et mul oleks töötamiseks oma ruum – stuudio, kus oleks kaks lauda, mille taga joonistada nii, et õhtuti ei peaks kõike kokku pakkima. Ja see unistus läkski täide!
Kui arvutilaua taga digitaalselt joonistades valitseb rohkem kord, siis see teine laud on nagu avatud sahtel – tihkelt erinevaid pabereid, pliiatsitopse, värvituube, liimipulki jm täis. Kui ma parajasti jään liiga kauaks ekraani taha joonistama, kutsuks see teine laud mind justkui sosinal häälel või tõmbaks nähtamatu nööriga enda poole. Paberite ja värvidega mängima.
Et mu sees küpseb pidevalt ka mitu mõtet, mida paberile ja kaante vahele panna, siis on selline vahelduv tööviis väga meeldiv ja inspireeriv. Lähengi nüüd ühe laua taha paberile roosasid puid maalima, et siis pisut hiljem teise laua taga jätkata raamatusarja “Väike algus, suur lugu” neljanda osa joonistamist – meie järgmine raamat räägib illustraator ja autor Edgar Valterist. See sügis saab kindlasti olema igati põnev ja loominguline!
Foto: Erakogu
|
 |
„Varasalve“ rubriigis pöörame pilgu minevikku ja tutvume raamatutega eesti lastekirjanduse varamust. Vaatame lastekirjanduse keskuse arhiivi ja varakambri vitriinidesse ning tõstame sealt esile pärleid, mis kindlasti meenutamist ja lugemist väärivad. Seekord tutvustab lastekirjanduse uurija Jaanika Palm Carl Robert Jakobsoni „Uut Aabitsaraamatut" aastast 1867.
|
|
| |
|
.png)
