Hiljutisel lastekirjanduse aastakoosolekul oli juttu, et nii nagu üsna mitmel varasemal aastal, moodustasid ka mullu julgelt üle poole lasteraamatutest mudilastele mõeldud (pildi)raamatud. Ja kuigi nende seas on rohkelt nii omamaiseid ahvatlusi kui väärt tõlketeoseid, on Kairi Look ja Anne Pikkov otsustanud just selles tihedas konkurentsis end proovile panna. Siinkohal peab muidugi kohe ära märkima, et vähese tekstiga pildirohked raamatud pole kindlasti mitte ainult mudilaste pärusmaa. Parimad neist pakuvad lugemis- ja vaatamisrõõmu ka suurematele lastele ja täiskasvanutele, mõned on aga lausa täiskasvanutele loodudki.
Vahvalt vastuoluline peategelane
„Natuke suur“ pajatab tiigrilapsest, kes peale suurt sünnipäevapidu muutub ühtäkki nukraks. Talle tundub, et suureks saamine juhtub temaga liiga kiiresti. Tiigrilaps tahaks aga olla ainult natuke suur. Kui siis ema lohutab, et suured tiigrid on samasugused nagu väikesed tiigrid, lihtsalt suuremad, rahuneb tiigrilaps. Jah tõesti, on ju kõige muu sarnase kõrval suure ja väikese tiigri kallistuski ühtmoodi – triibuline ja soe, täpselt paras.
Raamatu peategelaseks on autorid valinud looma, kes aitab nende teose ideel parimal moel esile tulla. On ju tiiger ühtaegu nii tugev kui pehme, nii ettevaatlik kui julge, nii ähvardav kui nunnu. Vastandlikke kategooriad, mida teos esile toob, on ohtralt teisigi: rõõmus ja kurb, tulemine ja minemine, päev ja öö, kõrge ja madal – ning muidugi teose fookusbinaarsus suur ja väike, mille ümber kõik need teised skaalaotsad koonduvad. Teose pealkiri „Natuke suur“ ja lõpplahendus annavad aga mõista, et nagu ikka elus, on kahe äärmuspunkti vahel hulgaliselt vaheastmeid, mille üleminekud ei pruugi olla sugugi nii selgelt eristatavad. Ometi moodustub neist vastandustest tasakaal ja sobivus. Just nii, nagu harmoneeruvad tiigri karvakasukaski särtsakas oranž ja salapärane must.
Millal saab väikesest suur? Millal suur pole enam väike?
Suurest ja väikesest rääkides tõstatatakse ka küsimus, mis või kes on suur ning kuidas need kategooriad üksteisest erinevad. See kutsub lugejat mõtlema, kas on olemas mingi kindel hetk, mil end lõpuks täiskasvanuks võime nimetada, mida tähendab sisemise lapse alalhoidmine täiskasvanueas jne. Teine suurem teemadering käsitleb muutusi ja nendega toimetulekut. On ilmselge, et mõned meist lepivad muutustega kiiresti ja kergesti, kuid leidub neidki, kes pole nii säilenõtked. Neid kipuvad muutused ehmatama ja kohutama. Selleks, et uuest olukorrast aru saada ja see omaks võtta, vajavad nad kaaslaste tuge. Väike tiiger kuulub ilmselt tundlikuma natuuriga isendite hulka. Õnneks on tal aga tugi käepärast võtta – ema ronib kärmelt tiigrilapse juurde puuoksale, pühib sabaotsaga pisarad ja lohutab muul moel. Vanema jagamatu tähelepanu ja hoolimine aitab natuke suurel triibiklapsel muutused omaks võtta. Tänu ema selgitustele leiab ta taas enesekindluse. Ta teab, et tuleb kõigega toime.
Loogi napp tekst, Pikkovi bravuurikad pildid
Kairi Loogile, kes on varem avaldanud raamatuid pigem veidi suurematele lastele ja pigem pikemas vormis, võis niivõrd napi teksti kirjutamine olla parasjagu priske proovikivi. Siiski on ta suutnud uue väljakutse edukalt seljatada ja loonud teksti, mis vaatamata napisõnalisusele on värvikas ja mõttetihe. Samas aga pole kokkusurutus viinud tekstist Loogi varasema loomingu kaubamärke lustakust ja üllatuslikkust, südamlikkust ja hingestatust.
Illustraator Anne Pikkov on saanud piltidega varustada rohkelt juturaamatuid, kujutades neis nii lapsi kui loomi, aga ka antropomorfiseeritud esemeid, juurvilju ja siseelundeid. Ühejutu-pildiraamatuks on tal aga märksa vähem võimalusi olnud. „Natuke suur“ on senistest kõige suurema formaadiga ja laseb Pikkovi talendil tõeliselt särada. Juba varasematest teostest armsaks saanud jõuline, julge ja ennastkehtestav illustratsioonikeel saab suuremas formaadis sügavust ja bravuuri juurdegi. Samas aga ei muutu pildid sellest külmaks ja üleolevaks, vaid neis on kuhjaga soojust, südamlikkust ja armsust, mis hinge helge tunde loob. Iga lehekülg on värske, köitev ja omaette tervik. Kui siia lisada eelmainitud suur formaat, siis mõjubki raamat kui hõrke kunstiampse pakkuv näitus.
Alati ei pruugi suurepärase kirjaniku ja imelise kunstniku koostööst võrratut raamatut sündida – võib ju juhtuda, et omavaheline koostöö ei klapi isiksuste eripärade tõttu. Samuti võib lõpptulemust mõjutada kujundaja, kes ei suuda autoritega ühist keelt leida, või siis ei märka kirjastaja projekti väärtust. Antud juhul on kõik pusletükid õiges kohas ja võrratu pildiraamat sündinud.
Kujundanud Endla Toots
Kirjastus Koolibri 2024, 36 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
