New Yorgis sündinud, kuid Iirimaal Dublinis üles kasvanud ja Limericki ülikoolis psühholoogiaprofessori ametit pidav kolme lapse ema Sarah Moore Fitzgerald hakkas ilukirjanduse vallas kätt proovima alles hiljuti. Debüütteos „Tagasi Blackbricki” (Back to Blackbrick) nägi trükivalgust 2013. aastal. Tema teine raamat, noortele mõeldud „Lootuse õunakook”, ilmus kodumaal 2014. aastal. Nüüd, vaevu aasta hiljem, on see nii Iirimaal kui ka väljaspool seda rohkelt tuntust ja tunnustust kogununa Riina Jesmini tõlkes ka meil kättesaadav.
Raamatu tegevus keerleb neljateistaastase Oscar Dunleavy ümber. Tema mõned kuud varem Uus-Meremaale läinud ning nüüd naasnud sõber ja naabritüdruk Meg ning ratastooli abil liikuv noorem vend Stevie on ainsad, kes pole leppinud poisi kadumisega. Oscari isa, koolikaaslased ja õpetajad, nõustaja ja linnakodanikud – kõik on kaotanud lootuse, et sadamakailt rattaga merre sõitnud poiss võiks veel elus olla. Meg ja Stevie asuvad uurima, mis juhtus selle mõne kuu jooksul, mis tüdruk veetis välismaal. Kuidas sai kõigile meeldinud sõbralikust ja populaarsest Oscarist masendunud ja väljapääsu otsimisest loobunud poiss? Mis sundis teda sellist meeleheitlikku ja pöördumatut otsust vastu võtma?
Tekst on üles ehitatud kahe peamise tegelase vahelduvatele jutustustele, tänu sellele saame aimu mõlema, nii Megi kui ka Oscari vaatepunktist. Nad on juba lapsest saati olnud parimad sõbrad, kes üksteist poolelt sõnalt mõistavad, teineteist jäägitult austavad ja usaldavad. Kui Meg peab isa töö tõttu ajutiselt Uus-Meremaale kolima, on just Oscar see, kes veenab teda sinna reisima ning poisi küpsetatud õunakook aitab tüdrukul reisis ka head näha ja sellega leppida. Ebakindlus, armukadedus ja usalduse kaotus aitavad kaasa traagilise sündmusteahela käivitumisele.
Noorte enesetapud on kõikjal maailmas levinud probleem. Eriti palju on enesetappe Leedus ja Venemaal, aga ka Iirimaal. Eesti kuulub noorte enesetappude osas küll keskmiste hulka, kuid sellele vaatama kaotame Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudi (ERSI) juhataja, psühhiaatriaprofessor Airi Värniku andmeil (Postimees, 27. jaanuar 2014) igas kuus 2–3 noort vanuses 15–19 eluaastat. Meie kohalikes noorteraamatutes on noorte enesetappude teema jätkuvalt tabu. See on tundlik teema, millele ei julgeta eriti tähelepanu pöörata. Birk Rohelennu romaanis „Enesetapjad“ (2009) otsivad küll noored vastust küsimusele, milleks elada, Margus Karu „Nullpunktis” (2010) kirjeldatakse aga ilmekalt piirilolekutunnet. Vastavat teemat käsitlevatest tõlkenoorteraamatutest on eesti keeles ilmunud ka Jay Asheri „Kolmteist põhjust” (2010). Nii eelmainitu kui ka „Lootuse õunakook” keskenduvad enesetappu soodustavatele mõjuritele ja otsivad vastust küsimustele, kuidas ja miks. „Lootuse õunakook” vaatab aga sügavamale.
Raamat näitab ilmekalt, kuivõrd lihtsalt ja kiirelt võib noor sellisesse olukorda sattuda. Nii laseb autor ühel oma tegelasel, Oscari klassikaaslasel Andyl avaldada hirmuäratavat arvamust, et on lausa ime, et keegi teismelistest veel elus on, kuna „täiskasvanuks saamise teel on üks hetk, kui maailm näib äkki üsna mõttetu – kui sind tabab kohutav tegelikkus, nagu miski, mis on taevast alla sadanud” (lk 12). Kuigi alguses rõhutatakse nooruse rolli depressiooni tekkes, siis hiljem jõutakse tõdemuseni, et must masendus, mis traagilise lõpuni viib, võib ootamatult ja kiiresti tabada inimest igas vanuses. Teose alguses päästetava rollis olnud juba eluõhtusse jõudnud Barneyst saab hiljem Oscari päästja.
Raamat rõhutab ka seda, et enesetappudega ollakse tänapäeva ühiskonnas nii harjunud, et kadunud isiku puhul antakse üllatavalt kergesti alla. Tagantjärgi leitakse kadunu elust nii mõndagi, mis võis sundida inimest sellele teele astuma. Justkui liiklusõnnetuses ema kaotanud, töötu isa ja ratastoolis vennaga poiss ei võikski õnnelik olla. Autor leiab, et me ei tohiks leppida enesetappudega ega neile õigustust otsida.
Sarah Moore Fitzgerald kirjutab lihtsalt ja arusaadavalt, kuid samas mitte triviaalselt. Ta ei lasku stampidesse ei käsitletava teema valiku ega selle lahtikirjutamise osas. Ometi on tema teos oma lihtsuses väga inspireeriv, mõtlemapanev, isegi kummitav. See paneb järele mõtlema ka päevi pärast seda, kui raamat on käest pandud. Kindlasti on sellest raskel hetkel abi neile, kes hädasti lõigukest lootuse õunakooki vajavad.
Tõlkinud Riina Jesmin
Kujundanud Britt Urbla Keller
Välja andnud kirjastus Varrak
184 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
