Jennifer L. Holmi „Kuldkala number 14” olekski võinud minust riiulile konutama jääda, kui sel poleks olnud intrigeerivat alapealkirja „Usu võimatusse võimalikku”. Just see mahakriipsutus ja sõnaparandus äratasid huvi. Pehmed kaaned ning tagasihoidlik, multifilmilik kujundus katseklaasis ulpiva kuldkala ja üksildase meduusiga ei köitnud mind kuigivõrd. Raamatu kättevõtmine tasus aga end ära juba esimestest lehekülgedest alates.
Jennifer L. Holm on suurepärane jutustaja, vaimukas, rikkaliku sõnavara ja särava huumoriga. Teos on tempokas, huvitav ja kiiresti arenev, kaasakiskuvalt kirjeldatud sündmused põimuvad köitvaks süžeeks. Kirjanikul ei ole kommet ajada tühja juttu, igal detailil, liinil, sündmusel on oma roll. Nii näiteks muutub esimeses peatükis söödud pitsa kohta tehtud kommentaar oluliseks just hiljem. Samuti jätab kirjanik piisavalt lünki, mida oma fantaasiaga täita saab, ning viskab õhku küsimusi ja dilemmasid, mis lugejal endal lahendada tuleb. Nii arutletakse köitvalt teaduse rolli üle ühiskonnas, uuritakse vananemise paratamatust, elutsükli pöördumatust jne.
Raamatu peategelane on algkooli lõpetanud 11-aastane Ellie, kes elab boheemliku teatriõpetajast emaga. Tüdruku näitlejast isa elab eraldi. Lapsepõlv on selja taha jäänud ja Ellie’t ootavad ees suured muutused nii koolielus kui sõbrasuhetes. Tema parim sõbranna on avastanud enda jaoks võrkpalli võrratuse ning veedab suurema osa ajast treeningukaaslastega, mistõttu Ellie tunneb end hüljatuna. Samuti suunavad vanemad teda üha rohkem „oma kirge” leidma ning nende arvates võiks selleks olla (sarnaselt neile endile) teater, mis aga tüdrukut ei köida. Enim huvitavad teda hoopis pusled, sest talle meeldib mõelda, kuidas asjad kokku sobivad.
Ühel õhtul tuleb ema töölt koju turtsaka ning iseteadliku poisiga, kes tundub Ellie’le kuidagi tuttav. Selgub, et tegemist on tüdruku teadlasest vanaisaga, kes on enda peal katsetanud oma värsket leiutist – vananemisvastast rohtu, ehk nagu ta ise väljendub, „leiutist, mis pööras raugastumise rakutasandil taastekke kaudu ümber”.
Vanaisa on tüdrukule alati tundunud lihtsalt vana ja veidrana, inimest pole ta suutnud tema eakuse taga näha. See kummaliselt riietuv, restoranides vaid üht konkreetset hiina rooga sööv, sojakastmepakikesi koju viiv ning pidevalt emaga kaklev mees polegi justkui tema lähedane. Tüdruk ei tea temast midagi. Nüüd aga, kus vanaisa paistab kolmeteistaastase poisikesena, suudab Ellie tema vastu huvi tunda. Vanaisa välimus on muutunud, kuid tema teadmised, vaated elule ning kogemused pole kuhugi kadunud ja see on tüdruku jaoks vägagi huvitav. Küll aga on ühtäkki haihtunud vanaisa tervisemured, nagu kehv nägemine ja kuulmine, artriit, taastunud on juuksekasv ja kohutaval kombel kasvanud söögiisu. Nii ongi tüdrukul vanaisa seltsis ootamatult põnev. „Nagu ta oleks näitemängus Vanaisa rolli mänginud, aga grimmi all peitub midagi enamat. Päris inimene”, ütleb Ellie.
Kuna keegi ei tunne poisikeses teadlast ära, tuleb vanaisal ja tüdrukul leida viis laborist uurimuse ja imerohu ära toomiseks. Seiklused võtavad üha peadpööritavamaid tuure, neid kõiki hoiab aga kenasti koos kuldkala kujund. Lastehoius kinkis õpetaja Tähtliilia igale lapsele, kaasa arvatud Ellie’le, kuldkala. See pidi lastele elutsüklit õpetama. Ellie emal pole aga südant lapsele kuldkala surmast teatada. Kui tütar pettuse avastab, on peres juba 13. kuldkala. Ootamatult noorenenud vanaisa on justkui tüdruku 14. kuldkala.
Jennifer L. Holm on Newbery Honori auhinna nominentide seas olnud lausa kolmel korral (2000, 2007, 2011) ning „Kuldkala number 14” on New York Timesi bestseller.
Tõlkinud Mario Pulver
Kujundanud Heigo Kütt
Välja andnud kirjastus Pikoprint OÜ 194 lk
Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija
