Lara Williamsonist tõotab tulla uus särav täht lastekirjandustaevas. Selle iiri juurtega, kuid hetkel peamiselt Londonis elava noore autori esikteos „A boy called Hope” (2014) sai ilmudes ootamatult ja kiiresti populaarseks nii noorte lugejate kui ka kriitikute seas. Peagi oli raamat nomineeritud mitmele kohalikule lastekirjanduse auhinnale. Edust innustununa avaldas Lara Williamson aasta pärast teisegi lasteraamatu. Nüüd on „Poiss, kes seilas tugitoolis üle ookeani” kirjastuse Varrak vahendusel kättesaadav ka eestikeelsena.
Raamatu peategelaseks on üheteistaastane Becket Rumsey. Poisi perekonna moodustavad tema kalavedajast isa, seitsmeaastane putukahuviline vend Billy ja isa kallim Pearl. Poiste ema on surnud nooremat venda sünnitades, kui Becket oli vaid neljane. Lapsed, eriti Becket, tunnevad ema järele meeletut igatsust. Kuna ema suri ootamatult ja ajal, mil Becket oli veel väike, puudus poisil võimalus temaga hüvasti jätta. See vaevab last väga.
Loo sündmused sõlmuvad ööl, mil isa poisid unest äratab, asjad pakib ja nad sõnagi lausumata kaubikusse viib. Kolmekesi sõidetakse linna teise serva ja seatakse end sisse juuksuriäri „Siilipead ja Lõvilakad” teisel korrusel pisikeses korteris, mida salongi omanik, sõbralik ja seltsiv Cat neile üürib. Kunstnikust Pearl, kes poistele viimasel ajal ema eest on olnud – neid kuulanud, kallistanud ja nendega mänginud –, jäetakse poiste suureks kurvastuseks maha. Becket ei saa ka temaga hüvasti jätta. Tekivad uued haavad, aga ka vanad valusad haavad kistakse jõuliselt uuesti lahti.
Lisaks uuele elukohale peavad poisid kodunema ka uues koolis, leidma seal õpetajate ja klassikaaslastega ühise keele. Loomulikult tekitab drastiliselt muutunud olukord poistes palju küsimusi, kuid isa ei suuda tekkinud olukorras iseendagagi hakkama saada, veel vähem juhtunut poistele selgitada. Peagi loobuvad poisid küsimustest, millele antud vastused neid ei rahulda, ning otsustavad ise asjas selgusele jõuda. Nad asutavad ühingu Nõutavad Uurimised Hästi Kiiresti, ehk lühidalt NUHK, ning otsustavad Pearli üles otsida, vaatamata sellele, et isa on keelanud igasuguse kontakti naisega.
Köitvat kirjeldab Lara Williamson poiste, eriti Becketi suu läbi isa peataolekut keerulises olukorras, lihtsa mehe kõva ja kareda pealispinna all peituvat jäägitut armastust oma poegade vastu ning tahtmist neid kaitsta kõigi elus ette tulevate ebameeldivuste eest. On taoline roosa mulli loomine aga hea ja tõhus, loob see lastele turvalise keskkonna või paiskab neid pigem eksistentsiaalsesse tühjusesse, millest välja rabelemine on veelgi keerukam? Jutustus „Poiss, kes seilas tugitoolis üle ookeani” näikse rõhutavat pigem aususe ja avatuse printsiipi. Ükskõik kui raske poleks olukord, parim, mis sa teha saad, on seda mitte varjata, vaid toimuvast avameelselt rääkida. Kui väga haiget juhtunu ka ei teeks – ainult olukorrast täit ülevaadet omades on võimalik sellest üle saada, hingehaavadel paraneda lasta ja tugevamana edasi minna.
Tõlkinud Tiina Viil
Varrak, 2016
280 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
