Juba aastaid valitseb meie pildiraamatuturul mõnus küllus. Ikka rohkem ja rohkem ilmub hea teksti ja imekaunite piltidega mudilasraamatuid, mis lausa kutsuvad end kätte võtma. Üha enam on ka autoreid, kel soovi kirjutada kõige pisemat kuulajat-lugejat silmas pidades, ning kunstnikke, kel oskust väiksematele põnevaid pildiilmu pakkuda. Mudilasraamatute kuhi on kasvanud koguni nõnda tõhusalt, et ses vallas silma paistmine tundub olevat üha raskem töö. Siiski leidub autoreid, kes eesti lastekirjandusvälja kõige konkurentsirikkamal osal jätkuvalt end proovile soovivad panna ning seal ka eredalt silma paistavad.
Ilmar Tomuski ja Catherine Zaripi tandem pole meie lastekirjandusmaastikul midagi uut. On ju nende koostöös ilmunud „Hundi sõbrad“ (2018) ja „Väike Vunts“ (2019), mida on krooninud edu nii raamatupoodides kui konkurssidel-auhindamistel. Ka hiljuti ilmunud „Vapper siil“ on tõeline meistriteos, mis rõõmustab isegi neid lugejaid, kellel aastakümnete pikkune lugejakogemus.
Raamatus peituv lugu on õigupoolest lihtne. Siililastel on aeg sügisel kooliteed alustada. Selleks otsustatakse teekond suvel paar korda läbi käia, et lastele tee selgeks õpetada ja neis enesekindlust kasvatada. Üllatusena tuleb siiliperele aga nende koolirajale ehitatud magistraal, millest loomakesed kuidagi üle ei saa. Kogu julguse kokku võtnud, otsustatakse tiheda liiklusega tee ületada joostes. Kui siis aga ikka üks auto läheneb, on siilipere hirmul. Vapper isasiil teeb end nii suureks kui vähegi võimalik, et autos olijate tähelepanu võita. See lähebki õnneks ning auto peatub. Reisijad viivad siilikesed koju tagasi ning võtavad ühendust linnapeaga, kes rajab väikeloomadele magistraali alla tunneli, mille kaudu ka siililapsed kooli saavad hakata käima.
Nupukalt on Tomusk ridade vahele pistnud probleeme, mis noore lugeja mõtlema suunavad. Miks on meie suured asfaltteed ehitatud nii, et meist pisematel puudub väiksemgi võimalus oma igapäevaelu aastatepikkuse rutiini järgi korraldada? Milleks on kooli vaja? Kuidas hoolitseda oma pere eest, kui elu sulle kaikaid kodarasse pillub? Loodetavasti oskavad need, kes Tomuski raamatuga kasvavad – olgu nad siis linnapead või tublid vanemad oma lastele –, suureks saades märgata mitte ainult iseennast ja oma huve, vaid ka endast väiksemaid ja nõrgemaid.
Suur roll teose mõtte edastamisel on Catherine Zaripi loomapiltidel. Need on küll sellised, mida üldjuhul nunnudeks nimetatakse, kuid pole tavalisele nunnukriteeriumile omaselt imalad ega tuimalt elutud. Neis on liikuvust ja särtsu, lummavust ja soojust, mis loob mõnusa turvalise raamatuilma. Ka ainult pilte vaadates on märgata, et iga siilike on äratuntavalt oma iseloomuga. Tähelepanu köidab hoolikas ja armastav siiliema, kelle käekott, kingad ja kleit on kui hetkedisaini musternäide. Imetlusväärselt hästi on aga kunstnikul välja tulnud peategelane, julge isa-siil, kelle tagasihoidlikust näost kumab rõõm oma naise kiitusest. Särtsaka siilitüdruku Sipsu ja uudishimulik siilipoiss Tripsu emotsioonid on eri piltidel selgesti tajutavad. Kõige võluvam on aga teose värvigamma – sügisese haavalehe kollane ja hall sobivad raamatusse sama hästi kui pargiteid kaunistama. Raamatu formaatki on mõnus, parajalt väike, et mahtuda mugavalt ka lapse kätte ning olla loetav isegi laisemates oludes kui sirge seljaga laua taga istudes.
Tõesti – Tomuski ja Zaripi siiliraamat on üks ääretult lihtne, kuid samas äärmiselt võluv teos, mille ühekordne lugemine oleks patt. Ikka mitu korda tuleb raamat ette võtta, et kõik vihjed saaksid üles nopitud, detailid uuritud, mõtted mõeldud.
Illustreerinud Catherine Zarip
Tammerraamat, 2020
32 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
