On vähe neid autoreid, keda nimepidi ei teata, kuid kes end sellele vaatamata jäädavalt meie lastekirjanduse ajalukku on kirjutanud. Teet Kuusmaa (1931-2004) on kindlasti üks neist, kelle nimi paljudele raamatusõpradele midagi ei ütle, kuid kui mainida, et tegemist on Priidu ja Pontu loojaga, siis teavad vist küll kõik, kes eelmise sajandi 70.-80. aastail lapsed olnud, kellega on tegu. Tavaelus ehitusinseneri ametit pidanud Kuusmaa hobiks oli karikatuuride ja koomiksite joonistamine.
Legendaarne Priidu ja Pontu koomiks sai tuule tiibadesse 1973. aastal, mil see toonases lastelehes Säde ilmuma hakkas ja kiiresti lugejate/vaatajate seas austajaid võitis. 1977. aastal anti see välja õhukese brošüürina ja sai vaatamata toonasele hiigeltiraažile juba 1979. aastal kordustrüki. Samad tegelased seiklevad lugejamenust innustununa ka järjelugudes „Priidu ja tema sõber Pontu“ (1983) ning „Kes armastab, ei hammusta“ (1987). Üks põhjus, miks Priidu ja Pontu nii popid tegelased olid, peitus koomiksivormis – polnud ju omal ajal ses vallas eriti suurt valikut. Teine ja ehk määravamgi põhjus oli Kuusmaa soe ja mõnusalt humoristlik stiil, mis noori lugejaid köitis.
Nagu nimigi ütleb, pajatab „Pontu ja Priidu“ (1977) koolipoisi ja tema truu sõbra, bernhardiin Pontu lustakatest seiklustest. Koolitunnid ja kelgutamine, loomaaia külastamine ja kinoskäik, pioneerilaagrisse minek ja vanemate abistamine – kõike teevad vahvad sõbrad koos. Pontu on Priidule abiks ka siis, kui on vaja geograafiat vastata, males vastast võita või maitsvat õuna puu otsast alla raputada. Olgu elu poolt pakutavad väljakutsed millised tahes, sõbrad jäävaid ikka üksteisele toeks.
Tore, et kõik need lood hiljuti taas ühiste kaante vahel välja anti. Nii saavad needki, kel omaaegseid hittraamatuid enam käepärast pole, taas sellele vahvale duole kaasa elada ja nende seiklustest rõõmu tunda.
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
