Piret Raua uudisteose pealkiri loob lastekirjandushuvilisele kohe tugeva allusiooni. Kannab ju Henno Käo 2008. aastal ilmunud teos sellega väga sarnast pealkirja „Mina, emme ja teised”. Kahe raamatu nimekaimlus kutsub tahes-tahtmata otsima teisigi ühiseid jooni. Väga sügavalt ja kaugelt otsida ei tulegi, kuid ilmselgelt on kokkulangevused juhuslikud ja pigem erinevusele kui sarnasusele viitavad.
Mõlema teose peategelaseks on küll poiss, kes elab emaga kahekesi, kuid Henno Käo puhul on tegemist algkoolipoisi, Piret Raual pigem lasteaialapsega. Henno Käo raamat on realistlik, kaasaja teravaid ühiskondlikke probleeme optimistlik-humoorikas võtmes käsitlev jutustus, milles fantaasia on reaalelu teenistuses. Piret Raua raamat käsitleb samuti oma aega, on sarnaselt Käo teosele elurõõmus ja optimistlik, kuid siin on rohkem fantaasiat, koguni ülepaisutust ja hüperboliseerimist. Samuti on Piret Raua raamat erinevalt Henno Käo omast pigem jutukogu. Henno Käo rakendas oma teoses lastekirjanduses väga levinud nn kujutletava sõbra motiivi, Piret Raud aga seda ei tee – tal on hoopis teised eesmärgid.
Raamatu „Mina, emme ja meie igasugused sõbrad” minajutustaja on parimas poisieas Taavi, kes elab oma emaga linnas suures korrusmajas. Taavi on asjalik ja nupukas poiss, kes märkab ja mõtestab. Sageli kummitab selliste nn ema-lapse teoste puhul liigse suletuse või isoleerituse oht, kuid Piret Raud on suutnud sellest mööda minna. Igas jutus tuuakse sisse uus tegelane, olgu selleks siis inimene, loom või ese. Raamatut lugedes kohtume nätsumulliga lendava tädi Laura, puu otsa elama kolinud onu Allani, tädi Laine tubli lamba, iseloomuka külmkapi ja paljude teiste värvikate tegelastega. Nõnda loob autor lugejale maailmast avara, värviküllase ja lustliku pildi. Kuigi tegemist on fantaasialugude kogumikuga ning tegelaskujude loomisel on kasutatud ülepaisutust, karikeerimist jt analoogilisi klassikalisi võtteid kujutlusliku kirjeldamiseks, mõjuvad tegelased siiski inimlike, soojade ja realistlikena. Tundub, et just selline tegelane võiks elada sinu kõrvaltänaval või naabermajas, mis sellest, et ta on krokodill või oskab lennata.
Piret Raua uudisteos on hästi läbi komponeeritud. Erinevalt paljudest nüüdisaja jutukogudest, milles lood suvaliselt, süsteemitult ritta laotud, on siin tuntav autori taotluslik ja hoolikalt plaanitud ülesehitus. Kogumik algab sissejuhatava ja lõpeb kokkuvõtva jutukesega. Enamus kogumiku sisujuttudest on sarnase struktuuriga: alustatakse realistlikult pinnaselt, siis lastakse fantaasia lendama ning lõpus tuuakse lugeja kenasti maa peale tagasi.
„Mina, emme ja meie igasugused sõbrad” ei ole lihtsalt lõbus, ühepinnaline lugemine. Igas loos sisaldub ka ivake, mille enamasti kannab lugejani jutustaja Taavi ise. Tema järelduse õigsust kinnitab vahetevahel ka ema. Tegemist ei ole mingi tädiliku moraalitsemisega, vaid pigem sündmustikust välja kasvava tarkuseteraga, tõdemusega, kuidas asjad elus käivad. Ometi ei kaota Piret Raud seejuures värskust, särtsakust ja sooja huumorit, mis senini on olnud tema loomingu kaubamärkideks.
Illustreerinud autor
Välja andnud kirjastus Tänapäev
100 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
