Ligi 40 aastat tagasi sündinud onu Ööbik on lõpuks ometi saanud päris oma raamatu, kaua tehtud ja kaunikese pealekauba.
Seda meie lastekirjanduse ühe säravama looja, luuletaja ja proosakirjaniku Ellen Niidu loodud värvikat onklit võis esmakordselt kohata juba 1978. aastal lasteajakirja Täheke veergudel. Kiiresti leidis ta tee nii noorte lugejate kui ka nende vanemate südamesse. Vaatamata sellele, et onu Ööbiku jutte pole avaldatud iseseisva raamatuna, vaid ajakirjas, valikkogus „Onu Ööbiku ööpäev” (1998) jt kogumikes, pole tema hiilgus korrakski kahvatunud. Ikka on lapsevanemad jaksanud kogumikke ja ajakirju lapata, et oma lapsepõlve lemmikut oma lastele tutvustada. Nüüd pole enam lapata vaja – võib vaid riiulist raamatu haarata.
Onu Ööbik sündis praktilistel eesmärkidel. Ellen Niit on tegelaskuju tekkimist kirjeldanud nõnda: „Kui mu kaks nooremat poega olid väikesed poisid, nii 5–6-aastased, siis tulid ilmsiks nende mitmed geneetilised vead. Näiteks oli üks natuke uimane. Alati olid ta asjad kadunud. Ta pani end näiteks lõpmata aeglaselt riidesse. /…/ Ma otsustasin, et mis ma ikka nende kallal näägun, et ma kirjutan sellest mõne jutu.” (Nukits 1998, lk 8). Ometi ei kujunenud onu Ööbikust pelgalt kasvatuslikku nähtust, mis oma funktsiooni täitnuna kiiresti unustuse hõlma oleks vajunud. Oma meisterliku kirjutamisoskuse ja suurepäraste pedagoogivõimete abil oli autor loonud üldistuse, mis kenasti kirjeldab lapse olemust. Lugejagi nakatub onu Ööbiku humoorikusest ja lustakusest ning võtab vastu kutse nautida seda, mida elu parasjagu ette toob.
Raamatu avaluuletuseks on valitud „Ööbiku öölaul”, peale seda tulevad riburada pidi vanad head tuttavad, alates riidesse paneku ja vannis käimise loost kuni teatris käimise ja sünnipäeva pidamise juttudeni. Toredad on need nii esmakordsel avastamisel kui vana tutvuse värskendamisel. Erilised lemmikud aitab kiiresti üles leida raamatu lõppu lisatud sisukord.
Onu Ööbiku lugusid on varem illustreerinud nii mõnedki tuntud kunstnikud (Edgar Valter, Virve Kotkas, Maarja Undusk), raamatusse on aga täiesti uued pildid joonistanud Priit Pärn. Kui mullu ilmunud Eno Raua „Kilplasi” mitte arvestada, on Pärn meie lasteraamatuillustratsioonist mõnda aega eemal olnud. Osaliselt ilmselt just taolisest pausist tingituna mõjuvad Pärna pildid värskelt ja läbitöötatult. Kohe on näha, et kunstnik on võtnud aega, et teosesse sisse elada, mitte lihtsalt ja kiirelt järjekordse raamatuga ühele poole saanud, et kohe uue kallale asuda. Juba kaanepildist alates on onu Ööbik küll selgesti äratuntav, kuid ometi ka täiesti teistsugune. Onu Ööbikule iseloomulik kiitsakas kehakuju, ruuduline ülikond, kaabu ja tõukeratas on otse loomulikult olemas, kuid lisaks on veel miskit, mis selle vahva karakteri kaasaega toob. Pärna onu Ööbik on klassikaline ja tänapäevane ühekorraga. Illustraator lisab Ellen Niidu tekstile uusi tähendusi, laiendab põnevalt olemasolevat, pakub kirjaniku teksti kõrvale oma versiooni. Piltidel on ka rohkelt sõnalist elementi, mis omakorda lisab allusioone ja kirgastab lugemiselamust.
Olen kindel, et värske raamat vanast tuttavast onu Ööbikust saab palju uusi rahulolevaid lugejaid.
Illustreerinud Priit Pärn
Tammerraamat, 2017
48 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
