Inglise keelest tõlkinud Johanna Ross
Varrak, 2010
400 lk
Lühidalt raamatu sisust: 11-aastane tüdruk Tally saadetakse 1939. a Teise maailmasõja künnisel Londonist progressiivsesse internaatkooli Devoni krahvkonnas. Sealt satub ta koos lasterühmaga rahvatantsufestivalile Euroopa südames Bergaania kuningriigis, kust lapsed aitavad prints Karilil natside eest Inglismaale põgeneda. Karil satub Londonis oma kõrgest seisusest suguvõsa raudsesse haardesse, kust tal viimaks õnnestub sõprade juurde internaatkooli pääseda. Raamat lõpeb pidustustega sõjajärgses Bergaanias, kus kuulutatakse välja vabariik.
Lugu on kohati realistlikum, kohati romantilisem, aga igal juhul pole tegemist fantasyga. Raamatus on küll fiktiivne riik Bergaania (Berg – saksa k ’mägi’), mis meenutab Šveitsi või Austriat, aga seal ei toimu midagi üleloomulikku. Pigem vajas autor väljamõeldud riiki selleks, et mitte mõne reaalse riigi paikade ja ajalooliste sündmustega pahuksisse minna.
Peamised teemad, mida Ibbotson oma raamatus käsitleb, on perekond, sõprus, võrdsus ja vabadus. Raamatus on vähe lapsi, kellel oleks nii ema kui ka isa, mõni on päris orb. Sõda või ka lihtsalt elu on lapsed vanema(te)st ilma jätnud. Autor, kelle ema ja isa varakult lahku läksid ning kes juba väga väiksena pidi nende vahet pendeldama (lausa mandri-Euroopa ja Inglismaa vahet), tunneb sellistele lastele südamest kaasa. Samas kompenseerivad perekonna puudumise sõprus eakaaslastega ja mõistvad täiskasvanud, eriti õpetajad. Siin on suured teened Deldertoni koolil, kus pole kiusamist ega kaklemist, ei harrastata võistlussporti, kus üks inimene teisest kõrgemale tõstetakse. Õpetajaid valitakse kooli lahke meelelaadi, mitte kraadi järgi.
Kool usub vabadusse ja enesearendamisse, mitte laste sundimisse. Prints Karili vabadust aga piiratakse nii Bergaanias kui ka Londonis vanaisa majas. Suguselts püüab temast sunniviisil tulevast monarhi kasvatada ega hooli sugugi poisi soovidest. Kirjanik naeruvääristab klassivahesid, seisuslikku kõrkust ja rassivaenu. Deltertoni kooli õpilaste ja õpetajate hulgas on erinevatest rahvustest sõjapõgenikke. Ka Bergaanias festivalil saavad kõik lapsed omavahel hästi läbi: inglased, hispaanlased, prantslased, rootslased, sakslased jt. Sõja algul säilib veel kirjavahetus kaugete sõpradega, saksa ja itaalia lastest on aga juba saanud „vaenlased“.
Peategelasel Tallyl jätkub kaastunnet kõigi jaoks ja pealehakkamist igaks asjaks. Koolidirektori arvates on ta ebatavaline tüdruk, kes tahab maailma paremaks muuta. Tally jätkab Heidi, Roheliste Viilkatuste Anne, Pipi Pikksuka ja paljude teiste tugevate tüdruktegelaste rida lastekirjanduses. Kuigi osa eluloolisi seiku langeb kokku, ei ole Tally näol tegemist autori alter egoga. Pigem on teda ennast Julias, kes on alati vaikne ja kurb ning kes igatseb salamisi oma filminäitlejast ema järele. Too on aga Julia maha vaikinud, sest ega nii noorel daamil saa ometi 13-aastast aastast tütart olla. Deltertoni koolis on veel palju omanäolisi tegelasi: Kit, kes tahab minna korralikku kooli, kus mängitakse kriketit; Verity, kes edevusest käib paljajalu ja rebitud riietes. Täiskasvanutest Matteo, kelle bioloogiatunnid on samavõrd seikluslikud kui harivad; kunstiõpetaja Clemmy, kes poseerib kunstnikele ja skulptoritele; majapidajanna Magda, kes loeb Schopenhauerit ja nutab õhtuti koduigatsusest.
Kõik helge selles raamatus lähtub Deldertoni koolist. Taoline utoopilisena tunduv kool on ka tegelikult olemas olnud – Ameerika filantroopide poolt loodud Dartington Hall School (1926-1987) Inglismaal Devoni krahvkonnas. Eva Ibbotson veetis lapsena seal seitse õnnelikku ja meeldejäävat aastat. Nüüd on kirjanik oma ammuse soovi täitnud – jäädvustanud selle erakordse kooli lastekirjandusse.
Anu Kehman
