Tõlkinud Leelo Märjamaa
Tallinn : Draakon & Kuu, 2008
143 lk
„Kõik Winn-Dixie pärast“ on ameerika kirjaniku Katrina Elisabeth DiCamillo ehk kirjanikunimega Kate DiCamillo (s. 25. märts 1964) debüütteos, mis nüüd hiljuti Leelo Märjamaa tõlkes eesti lasteni jõudis. (Varem on samalt autorilt eesti keeles ilmunud „Lugu hiirest nimega Despereaux“.)
Aastal 2000 kodumaal ilmununa saatis raamatut „Kõik Winn-Dixie pärast“ suur edu. Teos lisati kiiresti aasta parimate raamatute nimekirja ning sai Josette Franki ja Parent’s Choice Gold auhinna, samuti nimetati teos Newbery preemia aunimekirja. Lisaks täiskasvanud lugejate eelpoolnimetatud kiitvale hinnangule sai raamat rohkelt ka laste poolt määratud auhindu, nt Dorothy Canfield Fisheri ja Blubonneti auhinnad. 2005. aastal väntas 20th Century Fox raamatust ka filmi.
Kuidas sündis selline menuteos? Autori sõnul asus ta raamatut kirjutama ajal, mil oli just kolinud päikeselisest Floridast talvisesse ja kõledasse Minnesotasse. Lisaks koduigatsusele vaevas teda ka koeraigatsus, kuna ta oli sunnitud elama korteris, kus koduloomad olid keelatud. Juba aastaid kirjanikuametist unistanud Kate DiCamillo asuski, esialgu küll vaid iseendale lohutuseks, kirjutama raamatut soojast lõunast, sõprusest, tüdrukust ja tema koerast.
Nii valmiski raamat 10-aastasest tüdrukust nimega India Opal Budoni, kelle isa on jutlustaja. Ema on tüdruku 3-aastasena maha jätnud ja nii pole isal-tütrel toetuda mitte kellelegi peale teineteise. Huvitaval kombel on sellegi raamatuseiga taga elulooline fakt. Nimelt oli 5-aastane Kate koos venna ja emaga tüdruku kroonilise kopsupõletiku tõttu sunnitud kolima Floridasse sobivamasse kliimasse. Isa jäi esialgu vanasse elukohta otsi koomale tõmbama, kuid ei ühinenud nendega enam kunagi.
Opal ja ta isa peavad viimase ameti tõttu tihti reisima. Hiljuti on nad kolinud Naomisse Floridas ja Opal peab asuma uusi sidemeid looma. See pole aga sugugi kerge. Raamatu sündmuste sõlmpunktiks on Winn-Dixie nimelisest toidupoest leitud koer, kelle tõttu saab tüdrukule osaks igasugu huvitavaid juhtumisi. Autori kirjeldatud maailm pole lihtne ja selge – paljud tegelased selles raamatus on omadega ummikus. Nii näiteks arvab Opali isa, et ta peab olema vaid tugev ja stoiline, et suuta tütart ilma emata kasvatada, ning vennad Dunlop ja Stevie ei oska sõprussuhteid luua muudmoodi kui narrides. Algul tigeda ja eemaletõmbununa tundunud kooliõde Amanda aga leinab sisimas aasta tagasi kaotatud venda ning nõiaks peetud Gloria Kolu osutub tegelikkuses hoopis Opalile elutõdede selgitajaks.
Nii mõtisklebki autor, kasutades selleks köitvalt mitmekesist tegelaskonda, kaotuse, lunastuse ja sobimise teemade üle. Nii selles teoses kui ka mujal oma loomingus näeb DiCamillo väljapääsu ja tervendavat toimet kõikevõitvas sõpruses. Ta näitab, et kõige erinevamad inimesed võivad omavahel sobida ja üksteisele elus toeks olla. Ikka ja jälle rõhutab autor ka seda, et ühe eksimuse pärast inimest hukka mõista on vale, tuleb oma kaaslastele andestada ja hinnata neid praeguse hetke vaatepunktist.
Kate DiCamillo stiil on lihtne, tekst lastele kergesti arusaadav ja jälgitav. Liigne ja korduv selgitamine ning ohtrad, paljusõnalised kirjeldused pole autorile omased, ta annab lihtsate sõnadega edasi olulisi tõdemusi elust.
Jaanika Palm
