Mäletate veel härra LugemisHullu või härra PoleHullu? Aga preili JuurdeVõtlikku? Preili NuuksuNunnut? Neid, kes käes hoidnud Aino Perviku jutukogu „Ühes väikses veidras linnas“ (Tänapäev, 2009), pole neid toredaid tegelasi kindlasti unustanud. Nad teavad, et on üks väike armas linn, mille nimi on NummiPea, kus need veidrad tüübid elavad. Nagu nüüd selgub, on neid tüüpe ja tüübikesi aga kõvasti rohkem, kui esimesse raamatusse mahtus. Nii ongi Aino Perviku värskes jutukogus „Nummipealt ja mujalt“ veel lugusid eriskummalistest inimestest. Lugudele lisaks sisaldab raamat ka limerikke, lühikesi absurdseid luuletusi, mis üles ehitatud koha- või isikunime riimimisele.
Kogumik algabki limerikuga ühest vahvast härrast, kes on juba 100 aastat NummiPea värsket ja tervislikku õhku hinganud. Luuletusele järgnevad lood ja värsid teistest erilistest inimestest. Nii näiteks kohtume härra ja proua Ettevõtliklikega, kes kord oma ettevõtlikkustuhinas kõigi Võtlike kokkutuleku korraldasid. Kohale tulid preili NäpustVõtlik ja härra TuldVõtlik, härra SüdamesseVõtlik ja proua AllaVõtlik jne jne. Kui koos on nii palju Võtlikke, ei kulge pidu küll ettearvatult, kuid selle lõppedes on kõik külalised ühel meelel – oli tore päev, mida tuleks kindlasti korrata.
Härra KuulsusHimu on aga oma elu eesmärgiks seadnud kuulsaks saamise. Kuulsusetu elu pole tema arvates miskit väärt. Kui aga härra KuulsusHimu ühe lauluvõistluse võidab ja tema suurim soov tegelikkuseks saab, ilmneb, et kuulsus võib ka üsna koormav olla. Õnneks tulevad uued kuulsused peale ja härra Kuulsushimu saab taas pisut rahulikumalt hingata.
Aga olgu need tüübid ja tüübikesed kui veidrad tahes, neile kõigile on kirjanik NummiPeal ruumi jätnud. Rõõmsalt ja sõbralikult elavad eelmainitutega koos härra Tädike ja proua Onuke, härra NohJaSiis ja preili TeravKeel, härra LegoMehikesest rääkimata. Eks aegajalt ole neilgi iseloomude erinevustest tingitud hõõrumisi ja kokkupõrkeid, kuid ei miskit niisugust, mis lahendamata jääks.
Tõesti, toredad ja vaimukad on need lood ja luuletused. Nähtud küll ühiskondlikult terava, kuid samas kaastundliku silmaga. Neis lugudes on kerget tögamist ja mahedat huumorit, millele annab võluva nüansi paras annus eneseirooniat. Mõnusalt muigama ja peeglisse vaatama see paneb, kuid õelalt irvitama kindlasti mitte.
Omaette rõhutamist väärib, kuidas need lood ja laulud kirja on pandud. See on juba varasematestki teostest tuttav selge ja napisõnaline, kuid samas sügavmõtteline ja äärmiselt nauditav stiil. Perviku teostes on igal sõnal kaal, kõik on läbimõeldud ning täpselt õigel ajal õiges kohas esitatud. Lugu voogab rahulikult, kindlalt ja mõõdukalt, erinedes mäekõrguselt sadadest ülepeakaela paberile visatutest. Mida edasi lugedes jõuad, seda selgemini jõuab teadvusse, kuidas seda rahu ja kindlust igatsenud oled.
Raamatu kujundus ja illustratsioonid teose kahe osa vahel silda ei loo. Illustraatori vahetamine tekitas esialgu kohmetust, tundus ju eelmise osa kunstniku Jüri Mildebergi tumedatooniline värvigamma ja käekiri Perviku tekstiga nii hästi sobivat, et muud ettegi ei kujutanud. Kahtlused hajuvad aga kiiresti. Särtsakalt punaste kaante vahelt leiame Olga Pärna ja tema poja Märt Rudolfi nüansirikkad ja vaimukad joonistused, mis toetavad igati sõnalist poolt. Need on võluvalt enesekindlad ja läbimõeldud. Samas on siin aga piisavalt põnevaid detaile, mis fantaasia tööle panevad. Armastus ja hoolivus iga tegelase vastu, mis Perviku tekstist läbi kumab, kannab ka Pärnade tööd.
Illustreerinud Olga Pärn ja Märt Rudolf Pärn
Tänapäev, 2018
76 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
