Gerda Märtens on üks huvitavamaid ja erinäolisemaid illustraatoreid meie praegusel lasteraamatumaastikul. Tema käekirja tunneb ilmeksimatult ära igaüks, kes veidigi selle maailmaga kursis. Kindlasti mängib omapärase kunstnikulaadi kujunemise juures rolli asjaolu, et Eesti Kunstiakadeemias õppimisele ajal täiendas Märtens end mitu aastat Macerata Kunstiakadeemia illustratsioonikoolis Itaalias.
Märtensi debüüt illustraatorina leidis aset 2014. aastal, sestsaati on peaaegu igal aastal mõni eesti lasteraamat temalt pildid saanud. Üks tema senise loomingu tippteoseid Dino Buzzati „La creazione” (Roma: Orecchio Acerbo, 2015) nägi trükivalgust Itaalias. Hiljem ilmus see pealkirja „Loomine” all ka Eestis (Koolibri, 2016). Nüüd on illustraator otsustanud kogu vastutuse enda kanda võtta ja teksti ise kirjutada. „Virmalised“ on Gerda Märtensi esimene autoriraamat.
Raamatu peategelaseks on jääkaru Jon, kes on Arktikas fotograaf. Hommikuid alustab ta päikesetõusu jäädvustades, hiljem aga pildistab linnakese peaväljakul turiste, kes saabunud nautima Arktika ilu. Siis aga jõuavad Joni kodumaale paduvihmad ning lumi hakkab sulama. Kui igal pool valitseb vaid hallus ja üleujutus jõuab ka Joni majani, ei jää karul enam muud üle, kui kodust lahkuda. Võõral maal on kohalikud karud Joni vastu kenad, kuid ometi on paljutki, millega tuleb harjuda, olgu selleks siis võõramaa karude saunakombed või selgeltnägijahuvi.
Teos kajastab praeguses ühiskonnas väga olulisi teemasid, mis rahva seas rohkelt kirgi on kütnud. Taolised kohati üliemotsionaalselt käsitletud teemad on jõudnud aeg-ajalt ka lasteraamatutesse, kuid siin on suur oht muutuda õõnsaks ja deklaratiivseks või siis pealetükkivaks ning üht ainsat ja „õiget“ lahendust peale suruvaks. Märtensi käsitluses pole seda aga juhtunud.
Peamiseks tõukeks on autorile olnud loodushoiu teemad. Tegemist on laia valdkonna ja komplitseeritud probleemipuntraga, mille lahtiharutamine ja lastele selgitamine pole kuigi lihtne tegevus. Märtens saab aga sellega suurepäraselt hakkama. Ta toob tegevustiku üldiselt tasandilt väikesele lugejale arusaadavale, üksikisiku tasandile. Ta vaatleb olukorda jääkaru Joni näitel ja selgitab, mis võib juhtuda, kui kliima soojenemine jätkub ja jääkarud koduta jäävad. Loost jääb kõlama mõte, et toimuv pole kaugel ja eemal, vaid selle mõjud jõuavad igaüheni emakesel maal. Nii ei satu raskustesse mitte ainult Arktika, vaid ka pruunkarude kodud, kus imekaunis ja kuum suvi ei taha kuidagi lõppeda. Peagi saadakse teisel pool maakera teada, mis on põud ja sellest tulenev näljahäda.
Oluline teema, mis looduhoiutemaatikaga seotud saab, on rändeküsimus. Siingi ei ole Märtens terav, vaid pigem kompromisse ja lepitust otsiv. Ta näitab, kuidas rännatakse välja nii Arktikast kui ka mujalt, kus enam toitu või turvalist pesapaika ei jätku. Samas aga rõhutab ta, kui oluline on avala südame ja pilguga rännata ning teekonnast õppida, mitte vanadesse mustritesse kinni jääda. Uuel maal võib olla küll palju põnevat, kuid see, ei tähenda, et sa oma kodumaa kunagi unustada saaksid. Ikka meenub midagi, mis igatsuse hinge toob.
Lisaks autori delikaatsele teema- ja keelekasutusele aitab värskust ja ambivalentsust sisse tuua ka armastuslugu. Imekaunis lauljatar Gaia, kelle hääles tunneb Jon kodupaikade kargust ja kristalsust, on küll jääkarust erinev, kuid sarnaneb Joniga hoopis sügavamal tasandil. Neile mõlemale on oluline loodus ja ühtehoidmine. Teistsugune välimus ei mängi armastuses mingit rolli.
„Virmalised“ pole targutav või sõnu peale lugev teos, esiplaanil on lugu, jutustus kellestki, kes otsib turvalisust ja kodusoojust, kui see temalt ära on võetud. Autor asetab end lugejatega samasse paati ja otsib väljapääsu koos nendega. Selles, kuidas keerukat olukorda lahendada ja globaalsest kriisist pääseda, aga selgusele ei jõutagi. Samas ei taha autor lapsi ka pidetusse jätta. Nõnda tuleb appi jääkaru Joni tinakarbike, mille vanaisa talle väljapääsmatute olukordade tarbeks jätnud on. Seemned saavad külvatud ja peagi katavad maad valged pehmed lilleõied — need on justkui Arktika lumeväli. Mida aga teha, kui vanaisa tinakarpi pole, jääb igaühele endale avastada.
Taoliste raskete teemade käsitlemisel tuleb appi soe huumor ja armsad illustratsioonid. Võrreldes varasemate teostega torkab silma rohkem värvi, rohkem sügavust ja kihte. Teose pildikeel pakub loendamatult toredaid nüansse, mida tahakski uurima jääda. Iga joonistatud detail on põhjendatud, oma kohal. Samas on aga illustraator erinevad detailid võluvalt tervikuks sidunud. See loob rahuliku ja selge pildimaailma, mida nauditav vaadata nii suurel kui ka väikesel.
Gerda Märtensi „Virmalised“ on eesti lastekirjanduspildis kindlasti eriline, kuhjaga rahvusvahelist potentsiaali omav teos. Selles on ühendatud suured ja sügavad teemad, mis käsitletud lummavalt, lihtsalt ja südamlikult. Samas pole selgitustega liiale mindud, nii säilib salapära, mis sunnib endale mõtlema tükk aega peale sedagi, kui teos käest on pandud.
Autori illustratsioonid
Koolibri, 2020
40 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
