Rebecca Dautremer (s 1971) on kaasaja üks tunnustatumaid prantsuse kunstnikke, kelle omanäolist käekirja tuntakse üle maailma. Eesti lapsed on tema illustratsioonidega saanud tutvuda Phillippe Lechermeieri jutukogus „Unustatud ja tundmatud printsessid“ (Draakon & Kuu 2014) ning Lewis Carrolli raamatus „Alice Imedemaal“ (Draakon & Kuu 2018). „Jacominus Gainsborough’ paremad päevad“ on esimene teos, millele kunstnik on ise ka teksti kirjutanud.
Raamat üllatab juba oma formaadi poolest, seda niisama lihtsalt kotinurgas raamatupoest või -kogust koju ei vii. Ei sobi see oma suuruse tõttu ka öökapiraamatuks, kuid laua taga või tugitoolis istudes pakub see tegevust kauem, kui ühelt pildiraamatult oodanud oleks. See kehtib nii väikeste kui suurte huviliste kohta, sest üks mis kindel – alles üheskoos lugedes, pilte uurides ja arutades avaneb see teos kõige paremini. Kooslugemisel on veel üks suur pluss – lisaks Jacominuse eluseikadele avab raamat ka su kaaslugejad.
Teose peategelaseks on Jacominus Stan Marlow Louis Gainsborough, väike jänesepoiss, kes saab nime oma vanaema rõõmuks just vanaisa järgi. Ja Jacominusel, olgugi ta nii väike kui tahes, on oma elu elada ja oma kogemused kogeda. Seda mõistab ta tänu perele ja headele sõpradele, sest teose alguses ei usu Jacominus, et maailmas temasugusele üldse kohta on, eriti peale seda, kui ühest tema jalast kukkumise tõttu linka-lonka-käpp saab. Veidikese aja kuludes, siis kui ta on õppinud enne mõtlema ja siis ütlema, ennast usaldama, pisaraid tagasi hoidma ja muid olulisi asju, leiab ta oma koha üles. Ja kuigi vahel tunneb Jacominus, et elu on kuri ja paha, on ohtramalt neid hetki, mis ta rõõmsaks ja õnnelikuks teevad. Nõnda võibki jänes mandlipuu alla magama jäädes tõdeda: „Sa meeldisid mulle, armas väike elu!“
Dautremer kutsub lugejaid-vaatajaid mõtlema elu üle. Ta küsib, mis ja miks on elu. Mis on selles oluline? Millal on elu elamisväärne? Kuidas elada nii, et saaks tänu ja õnnetundega sellele tagasi vaadata? Kõik need on keerukad küsimused, millele teoses otsesõnu ei vastata. Autor ei tee õõnsaid ja imalaid sõnu ning laseb lugejal ise oma järeldused teha.
Küllap on neidki, kes kahtlevad, kas sellistest teemadest lastele kirjutamine on ikka põhjendatud, kas elu ajalikkus peaks olema teada juba varases nooruses või tuleks seda teadmist edasi lükata nii kaugesse tulevikku kui vähegi võimalik? Leian, et Jacominuse raamat on hea võimalus neid teemasid tundlikult käsitleda. Aitab ju raamat mõista, kuivõrd tähtis on märgata lihtsate igapäevaseikade olulisust elutee kujunemisel, osata hinnata lähedasi ja nende rolli sinu kujunemises. Olulisem aga kui miski muu on teadvustamine, et meil kõigil on oma puudused, kuid need ei määratle meid. Väikestest vigadest hoolimata on igaüks meist oma elu peategelane ning kujundab selle oma valikute ja ellusuhtumise abil just niisuguseks kui soovib. See on oluline meeldetuletus argipäevatoimetuste karussellis igas vanuses poisile ja tüdrukule.
Raamatu on eesti keelde tõlkinud Indrek Koff. Tema kogemused lastekirjanikuna on tulnud kindlasti kasuks sellise poeetilise teksti lasteni toomisel. Ja kuigi autor eessõnas ütleb, et kasutab peenemaid väljendeid ja raskemaid sõnu, siis ülemäärast keerukust pole Koffi eestikeelses vahenduses tunda. Mõned võõrsõnad või pikemad väljendid mõjuvad tekstis orgaaniliselt ega tekita võõristust, samas on need piisavalt erinevad argikeelest, et räägitava tähtsust ja erakordsust rõhutada.
Dautremer’ teos täidab ja kasvatab hinge. Selleks aga tuleb lugejal-vaatajal aega võtta. Igati asjakohane on järgida raamatu saatesõnas toodud autori soovitust vaadata rahulikult ja aeglaselt, siis võib avastada nii mõndagi.
Tõlkinud Indrek Koff
Illustreerinud Rebecca Dautremer
Koolibri, 2021
48 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
