Anti Saar ise tutvustab sotsiaalmeedias oma teost kui sissejuhatust metafiktsiooni strateegiatesse. Lastekirjandusliku reklaamlausena see tõenäoliselt ei töötaks, nõnda ongi raamatu sisekaanel see moondunud alapealkirjaks „10 vähem või rohkem uskumatut lugu sellest, kuidas minust ei saanud kirjanikku“. Tegelikult ei jää aga metafiktsioongi tulemata. Tõsi, see saabub veidi hiljem, peaaegu et päris raamatu lõpus, siis kui lugeja juba parasjagu hoos on. Saar ei taha ilmselt noort (?) lugejat kohe ära hirmutada.
Nagu öeldud on raamatus kümme novelli, mis seotud ühise tegelaskonna kaudu. Peategelane on 11-aastane Juhan, hüüdnimega Juks, kes armastab väga kirjutada. Vahet pole, kas haikut või seiklusjuttu, reisikirja või ajaleheartiklit, mõttetera või spordilugu – ühtmoodi põnevad on need poisile kõik. Paraku aga ei õnnestu Juksil ühtegi paladest lõpetada. Ükskõik kuivõrd erinevates žanrites poiss ka ei prooviks või kuidas ta ei püüaks, ikkagi on määratud need katsed luhtuma. Küll ei luba naabrionu valmivat artiklit ilmutada või tuleb kirjatükk lõkkealustuseks ohverdada, küll tõmbab õpetaja noore inspiratsioonipuhangule pidurit või ei õnnestu jutule väärilisi illustratsioone teha. Kas on aga võimalik saada kirjanikuks ka siis, kui kirjutada vaid lõputa lugusid? Õnneks tuleb siin Juksile appi sõber Robi, kes teab, mis asi on metafiktsioon. Nii saabki mittekirjanikust kirjanik, kellel loodetavasti palju lugejaid.
Anti Saare uus raamat sihib teisme-ea lävel seisvaid lapsi. See on igati tänuväärne tegu – pole ju nende lugemislaual kuigi suurt valikut viimasel ajal ilmunud eakohast algupärast kirjavara. Eriti tore, et peategelaseks on valitud poiss. See annab võimaluse raamatuga suhestuda ka noortel meesisenditel, kes mingi tüdruku heietusi kindlasti lugema ei vaevuks. Neidistel seevastu pole poistest peategelaste vastu teadupärast miskit.
Samuti on Saare raamatu suureks plussiks „siin ja praegu“ efekt. Juba varasemalt tuttav aus ja vahetu sisekõneline vestlusviis on ka selles raamatus peamine kirjutamisstrateegia. Selle kaudu pakutakse lugejatele ohtralt võimalusi tõmmata paralleele enesega, leida sarnast, otsida erinevat. Jutustuse elavdamiseks on teksti pikitud rohkelt dialoogilist materjali, mis pikemad arutluskäigud värvikamaks muudab. Kui siia lisada nüüd tempokas tegevustik ja iseloomukad karakterid (naabrionu ja teised majaelanikud, õpetajad, klassikaaslased jm), mis antud üksikute teraste detailide kaudu, saame teose, mis ühtaegu nii värvikas kui paljupakkuv. Jutustus algab ja kulgeb kiirelt, kergelt ja lustakalt, nii et enne kui tahaksid, ongi lõpp käes. Õnneks on Saarega see hea asi, et kuna tekst on tihe, võib kohe uuesti algusest peale hakata.
Veel üks aspekt, mis Saare lood vägagi köitvaks teeb, on huumor. See on lustakas, üllatav ja heatahtlik. Pole märgata vähimatki täiskasvanulikku ülalt alla vaatamist ja laste üle naermist, naer tekib ikka koos lastega. Kuna peategelane suhtub oma ebaõnnestumistesse leebelt, on kirjeldatud juhtumitel suur julgustav roll ka lugeja jaoks. Õppetunnina tasub kaasa võtta teadmine, et ei maksa iseenda äpardustesse ülemäära karmilt suhtuda, need on lihtsalt kurvid edenemise teel.
Raamatu alguses palub autor tungivat MITTE korraldada raamatu kohta ühtegi lugemiskontrolli. Õige ta on. Selleks, et teost nautida, ei pea teadma, et Juksi parima sõbra pärisnimi oli Robert ega sedagi, et naabrionu Toivo oli 63-aastane, et jalkameeskonna nimi oli saadud tänavanime järgi ning matkati Ahja jõe kallastel. Nautimine on aga praegu vägagi teemas. Suvi on käes. Elagu lugemisnaudingud ja -vabadus!
Illustreerinud Hillar Mets
Kirjastus Kolm Elu 2021
112 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
