Aasta kõige pimedamal ajal nägi trükivalgust Anja Portini jutustus „Raadio Popov“, raamat, mille lugemine toob ümbritsevasse pimedusse pisut valgust.
Raamatu peategelaseks on üheksa-aastane Alfred, kes ei mäleta, et oleks oma ema kunagi näinud. Poisi isagi viibib tihti reisidel. Neil vähestel hetkedel, mil ta kodus on, pole teda Alfredi jaoks samuti olemas – ta kas lesib apaatselt diivanil ega kontakteeru või ajab oma tööasju nii intensiivselt, et poiss ei söanda teda segada. Nii ongi Alfred alatasa üksi ja peab ise endaga hakkama saama. Ta on justkui unustatud. Kui siis isa enne järjekordsele tööreisile minekut unustab maksud maksta ja poisile toiduraha jätta, satub Alfred halvemasse olukorda kui kunagi varem. Elektrit pole, mistõttu ei saa lohutust otsida ka televiisorist, algav vaheaeg aga välistab koolitoidu saamise võimaluse. Eriti üksildased on poisile uneta ööd. Kui Alfred taaskord magama jääda ei saa ja erinevaid uinumislahendusi katsetades esikuvaibale pikali heidab, näeb ta, et saabuva ajalehe vahele on pistetud villased sokid, võileib ja õun. Poiss otsustab üllatuste saatja välja selgitada. Postiljon Amanda Lehtlat jälitanud ja temaga sõbrunenud, saab poiss teada, et on olemas õrnakõrvalised, kes tunnetavad läbi uste unustatud laste südamest tulevaid ohkeid ja püüavad neid aidata. Alfred kolib Amanda juurde Maailma servale roosasse majja elama ning püüab sama teha. Juhuse läbi majast avastatud raadio leiutaja Aleksandr Popovi raadioaparatuur pakub poisile aga võimaluse füüsilise keha toitmise asemel pakkuda unustatutele üksilduse peletamiseks vaimutoitu ja hingekosutust. Sünnib raadio Popov, mille saatejuhiks Alfred saab.
Ilma fantaasiaelementideta või muinasjutusugemeteta oleks lasteraamatus nii raskete teemade kajastamine äärmiselt keerukas. Tuuakse ju teoses tulipunkti tänapäeval üheks suuremaks üleilmseks epideemiaks peetav üksilduse teema, mis seostatuna laste ja lapsepõlvega tundub eriti karm. Portin on lahenduse leidnud realistliku maagilisega põimimises. See toob teosesse mõnusa, südantsoojendava ja lootusrikka fooni, mis kutsub imedesse uskuma ja nende teokssaamisse panustama.
Portin näitab lugejale vanematega kasvavaid vanemateta lapsi, kes vaevlevad hingematva üksilduse ja kuuluvustunde puudumise käes. Neil pole kedagi, kellele rääkida oma päevast, jagada rõõme või kurta muresid, kedagi, kellega arutada probleeme või unistada tulevikust. Toit ja puhtad riided on ka muidugi olulised, kuid sügavam üksildustunne kerkib esile siis, kui tajud, et sinust ei sõltu miskit, sa pole oluline, vaid nähtamatu, oled unustatud.
Portin ei näita üksildust ainult elu ääreala probleemina, sõltuvuste, vaimsete probleemide jmt käes vaevlevate vanemate juurde kuuluvana, vaid toob esile, et unustatud lapsi võib olla ka väljastpoolt vaadates täiesti tavalistes ja funktsioneerivates perekondades. Nii näitab ta meile üksikema lapsi, kellest vanem peab hoolitsema noorema eest, sel ajal kui ema mitme koha peal tööd rabab. Üks unustatutest on aga vanemate hirmude pärast oma tuppa suletud tüdruk, kelle jaoks igasugune kontakt muu maailmaga on välistatud.
On ääretult oluline neist teemadest varases eas rääkida, et lapsed, kes ise sarnases olukorras on, ei hakkaks seda normaalseks, enesestmõistetavaks pidama ning oskaksid leida viise sellega toimetulekuks. Nupukas lugeja nopib üsna mitu toredat nippi üles Alfredi saatest. Samuti teab ta ehk ka seda, et üksinda nukrutsema jääda ei tasu – tuleb kontakti otsida mõne õrnakõrvalisega, olgu selleks siis lahke postiljon, avatud meelega õpetaja või raamatukoguhoidja, kellel alati aega. Õigupoolest võiks meist igaüks õrnakõrvalisem olla, et hädasolijaid märgata ja neile oma aega pühendada.
Vaatamata tõsiste probleemide esiletoomisele ja neile lahenduste otsimisele on teos äärmiselt kaasahaarav – kogu aeg juhtub midagi, nii et kärsitumgi lugeja satub hasarti ega suuda raamatut käest panna.
Mullu Soomes ilmunud „Raadio Popov“ on meie põhjanaabrite juures juba suure austuse ja armastuse ära teeninud – seda näitab kasvõi nende suurima lastekirjandusauhinna Finlandia Junior võitmine. Kuuldused raamatust on jõudnud aga kodumaalt kaugemalegi, nii ongi raamatu tõlkeõigused tänaseks müüdud enam kui kahekümne riigi kirjastustele. Anja Portinile, kes kirjutab ka esseesid, populaarteaduslikke tekste ja on avaldanud romaani täiskasvanuile, pole „Raadio Popov“ esimene ega loodetavasti ka viimane lasteraamat. Ehk õnnestub meil kunagi veel mõne tema teosega tutvust teha?
Tõlkinud Triin Tael
Illustreerinud Miila Westin
Ühinenud Ajakirjad, Vesta, 2021
280 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
