Alide Dahlbergi teatakse peamiselt mutionu peo värvika kirjeldajana. Tema sulest on aga ilmunud teisigi raamatuid, mis oma koha meie kultuurimälus igati välja teeninud. Üks sellistest on kindlasti ka „Väike Mai“ („Ilukirjandus ja Kunst“, 1949). Tegemist on toreda värsslooga, mille peategelane, nelja-aastane jonnakas Mai kuidagi leiba süüa ja piima juua ei taha. Nõnda jääb Mai samal ajal, kui kõik teised lapsed suureks kasvavad, vaid pöidlapikkuseks. Seepärast kaob ta ka kapi alla, kust koos muu prahiga aianurka satub. Roti ja varese käest pääsenuna mõistab tüdruk, et pikem ja jonnivabam on toredam olla kui lühike ja jonnakas. Nii annabki Mai metsas kohatud päkapikule lubaduse halvad kombed maha jätta, mispeale see ta taas koju juhatab. Koju jõudnud, saab Maist usin sööja ja kasvaja.
Dahlbergi tekst on küll varjamatult õpetlik, kuid samas ka põnev ja lustlik. Selles on lapsi köitvat fantaasialendu ja teise perspektiivi pakkumist. Vaheldusrikas ja hoogne värss voolab mõnusalt ning jääb kui võluväel pähe.
Imekenad pildid on 1949. aasta väljaandele joonistanud Aleksander Pilar ja Aleksander Koemets, hiljem on teost illustreerinud ka Regina Lukk-Toompere.
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
