fbpx
Hüppa põhisisu juurde

Mihkel Mutt „Französisch” (1981)

Raamaturiiulid peidavad imelisi aardeid, eriti kui sattuda nendesse soppidesse, mis igapäevaselt silma all pole. Mihkel Muti „Französischi” (1981) taasavastanud ja läbi lugenud, tahaks aga selle õhukese raamatu veel mõneks ajaks käeulatusse jätta. Mitte ainult seetõttu, et „Französischil” on üks eesti lastekirjanduse intrigeerivamaid sissejuhatusi, vaid et Mutt on siin nii võluvalt irooniline, laia maailmatunnetuse ja sügava teemakäsitlusega. Lisaks mõjub teos vaatamata selle kirjutamise ajale üllatavalt värske, julge ja vabana.

Raamatu peateemaks on katsed võõrkeelte kallakuga koolis, kuhu vanemad oma kuue ja poole aastase poja viivad. Ega muud võimalust olegi, kui laps hakkab juba seitse saama, aga pole seni näidanud silmatorkavat andekust ei joonistamises, muusikas ega spordis. Kuigi sündmusi näidatakse enamasti läbi poisi vaatepunkti, on loo teravik suunatud ennekõike siiski täiskasvanuile. Pole ju koolikatsed siin lapse enda soov, vaid vanema enesetunde ja -kindluse tõstjaks. Arvesse võttes elevust, mis lastekasvatusega tegelevates foorumites iga aasta alguses tekib, pole teos karvavõrdki aegunud. Kõik needsamad hädad, millest Mutt pajatab, torkavad nüüdki ilmekalt silma. 

„Französischi” taaslugemine paneb mõtlema, milliseid raamatuid võinuks Mutt kirjutada, keskendunuks ta hoopis lastekirjandusele. Millised Fabianid, kooparahvas ja mägrad meie lastekirjanduses siis praegu askeldaksid?

Jaanika Palm