Kadri Kiho nimi on tõsistele lasteraamatusõpradele tuttav juba 2017. aastast, mil ta Põlvepikuraamatu konkursil esimese koha saavutas. Võiduteos, illustraator Mirjam Siimuga koostöös valminud „Auklik päev“ (2019) pajatab poisist, kelle päev sisaldab igasuguseid auke – löökauke ja roosteauke, kalendriauke ja sõõrikuauke jne. Autori teinegi lasteraamat, hiljuti ilmunud „Endel ja Kati“ sai tuule tiibadesse samalt loomevõistluselt, saavutades seal mullu samuti esimese auhinna. Erinevalt „Auklikust päevast“ keskendub aga „Endel ja Kati“ täiskasvanutele väljakutseid pakkuvale elule.
Sümpaatsed tegelased, keeletundlik tekst
Raamatu peategelane Endel on bussijuht, kes tunneb end rooli taga nagu kodus. Kati on Endli tubli töökaaslane, kes elab kuskil bussi armatuurlaua värviliste tulede taga. Alati, kui Endel sõitma hakkab, asub Kati malbe, kuid enesekindla häälega bussi kõlaritest peatuste nimesid ette lugema. Ühel neljapäeval on aga Kati haigeks jäänud ning Endel peab teadustamisega ise toime tulema. Endlile kohe üldse ei meeldi rahvahulkade ees rääkida ja ta satub suurde ärevusse. Kuidas küll saada hakkama selliste peatusenimedega nagu Viievarba, Pingviinitu, Partla või Ertshertsog Ernsti plats?
Nagu Kiho esimeses teoses, on ka Endli ja Kati loos tekst mõnusalt keeletundlik. Kui auguraamat keskendus piltlikele väljendeile ja püüdis leida meid ümbritsevast kõikvõimalikke augusõna kasutusi, siis bussiloos laseb autor fantaasia valla bussipeatustele vaimukaid nimesid leiutades. Mõned neist meenutavad vallatult Tallinna pärisbussides kõlavaid nimesid (nt Kassisaapa) või on tähti ümber tõstes moondatud (nt Muku), teised on aga täiesti autori kujutlusvõime vili. Mahlakalt mõjuvad peatusenimed nagu Empterdi, Ookerkassi või Esikäpa. Mõnikord tundub autor ka raamatu käeshoidja lugemisoskust ja tähelepanelikkust kontrollivat. On ju automaatselt lugedes näiteks Parkla peatus loomulikum tulema kui tegelikult kirja pandud Partla. Niimoodi keelega mängides ergutab kirjanik lugejaidki oma fantaasiat tööle panema ja elu huvitavamaks elama.
Ärevusest elevust loomas
Kui väljenduslikul tasandil on raamat humoorikas, siis sisulises plaanis tõstatab see olulisi üldinimlikke ja laialt levinud probleeme, mis on omased inimestele olenemata nende soolistest või vanuselistest karakteristikutest. On ju vähe neid, kes ei närveeri enne avalikku ülesastumist ning avalikus ruumis julgelt suu lahti teevad. Küllap tiksub enamikul meist enne rääkima hakkamist kuklas lapsepõlves kuuldud „Mis sa seal oma nina alla pobised?“. See aga kergitab ärevustaset, mis sunnib veel vaiksemalt ja segasemalt end väljendama. Endli abil, kes oma ärevuse rasket olukorda samm-sammu haaval ületades elevuseks loob, kutsub Kiho mõtlema ka üldisemalt ärevuse ja teiste vaimsete probleemide peale. Oma teosega julgustab ta ehk lugejaidki oma hirmudele vastu astuma ja uusi asju proovima, midagi juurde õppima. Septembris, mil paljude jaoks kõik-kõik on uus, on see vägagi ajakohane üleskutse. Ikka selleks, et elu ei jääks hirmudele alla vandudes elamata, et unistused ei jääks täitumata.
Lummav tervik
Erinevalt teksti autorist on „Endel ja Kati“ koomiksikunstniku ja animaatori Stella Salumaale esimene töö lastekirjanduse vallas. Vaatamata sellele, et tegemist on illustraatoridebüüdiga, on autorite koostöös sündinud lummav tervik. Teksti ja sõna edastatav info sulandub kokku ja moodustab sarnaselt koomiksile ikonotekstilise, osadeks lahutamatu ühtsuse, mida huvitav vaadata ja lugeda. Sümpaatne on Salumaa lihtsustav kunstnikukäekiri, köitev värvigamma, põnev teksti sulandamine pildikeelde. Tõesti, Endli ja Kati raamatul on kõvasti potentsiaali, et saada nii suurte kui väikeste laste lemmikuks.
Illustreerinud Stella Salumaa
Kirjastus Päike ja Pilv, 2022
36 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
