Hiljuti tähistatud kaisukaru 120. sünnipäev sundis riiulilt haarama üht armsat karuraamatut, mis ilmselt nii mõndagi meist läbi elu kandnud, lisaks armsale kaisukarule muidugi.
„Karud saavad aru“ (1967, kordustrükid 1971, 1972, 2010; illustreerinud Edgar Valter) on Ellen Niidu esimesi lasteluulekogusid. Sellest varem olid ilmunud vaid värsslood „Kuidas leiti nääripuu“ (1954) ja „Rongisõit“ (1957), mis hiljuti uue, Regina Lukk-Toompere piltidega väljaande sai, ning lühijutukogumik „Pille-Riini lood“ (1963). Niidu värssidele joonistas pildid tolleks ajaks juba aastakümne jagu raamatuillustratsiooniga tegelenud Edgari Valter. Niipea kui kogumiku värsse või mõne luuletuse sõnadele loodud laulu kuulen, hakkavad Valteri pildid justkui iseenesest silme ees jooksma. Kõik need vahvad elurõõmu ja -lusti täis põngerjad, kes elavad täisverelist lapseelu, kõik need emotsioonid naerust jonnini, mõtlikkusest hämmelduseni on Valteril ju nii ilmekalt esile toodud. Raamatus on vaatamisväärsuseks kujundatud isegi sisukord – iseloomulike minipiltidega märgistatud loendist leiab oma lemmikluuletuse üles ka see, kes veel lugeda ei oska.
„Karud saavad aru“ on ju mõeldud kõige tillemale lugejale ning mõtestab mudilase päeva argihetki: pesemist („Silmapesulaul“), riietumist („Riidessepanemise laul“, „Jussi suss“, „Abimees“), mänge-tegevusi („Kastaniloomad“, „Meie vahvad kosmonaudid oleme“) ja lõunauinakut („Ilus vaikne unetund“). Luulekogu dominandiks on aga kaisukaru, mis tõuseb lapsepõlve sümbol rolli. Juba kogumiku pealkirjaks on valitud tsitaat luuletusest „Eesel“, milles värvikalt võrreldakse mängukaru eesliga, kelle Eedi kappi panna unustab: „Oh, miks ta ei jätnud/ põrandale karu,/ karud saavad lapsest paremini aru./ Kisa tõstma karud/ põrandal ei hakka./ Kannatavad karud/ ja on päris vakka.“ Et karud siiski päris lükata-tõmmata ei ole, räägib luuletus „Kati karu“, milles tüdruk oma kaisuka hooletusse jätab, mistõttu karu Kati juurest lahkub. Nüüd on Kati kurb, ilma oma karuta on ta „justkui ilma aruta“. Kogu lõpuosas leiduv pikem luuletus „Karu-Pätsu sünnipäev“ näitab aga, kuidas üks armas mõmmik väärib vähemalt sama uhket sünnipäeva kui tema omanik.
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
