Üha kõrgemalt üle taeva käiv päike toob kaasa ülemeelikumad tujud. Kui muu möllamine ära väsitab, aga lustakus kuidagi järele anda ei taha, on tore pöörduda just mõne vahva raamatu poole. Neil, kes kasvanud möödunud sajandi 70.-80. aastatel, meenub ühena esimestest kindlasti Rummo lugemiki. Selle vahva oranž kaas on kui kevadesse astumiseks hädavajalik vitamiin, harv ja eriline nagu omaaegne apelsin.
Luuletaja kutsub raamatu kätte võtnu kohe endaga kaasa. Ta alustab kogumikku sugestiivse manamisega (tidiridi PAH, tidiridi PAH, tidiridi PAH), mis viib nii autori enese kui ka lugeja tema käekõrval oma meeltes justkui pahupidi. See on kui reaalsusest tõukuv, kuid siiski sellest äratuntavalt erinev põnev mäng. Kannideks pole siin aga mitte nukud ja autod, vaid tähed ja silbid, nendest moodustuvad sõnad ja laused. Eriliselt suurde rolli tõusevad tekstiloomes kordused, parallelism ja sellest tulenev rütmistatus, mis tekstile uusi radu rajab ja värskeid tähendusi loob. Ohtralt rõõmu pakub nii poeedile endale kui lugejalegi reeglipärasuste eiramine, olgu selleks siis sõnade käänamine (riiul/ riiulu, lamp/ lambu, lugemik/ lugemiki), kõnekeelse kuju kasutamine kirjakeelse asemel (toonud/ toond; söönud/ söönd) vmt. Kogu selline pahupidistus aga aktiveerib lugeja enda fantaasia, nii et paratamatult leiab teksti vastuvõtja endki sõnadega mängimast, neile silpe lisamast, teistmoodi käänamast, rütmi sobitamast.
Omas ajas vägagi eriilmelise kujunduse on Rummo tekstidele teinud Jaan Klõšeiko. See justkui ilmutamisel nässuläinud fotosid meenutav pildimaterjal sobib oma teatava võõritava efekti tõttu selle värsikooslusega suurepäraselt. Kuigi samu luuletusi on ka uuesti välja antud („Vigurilood“, 2006; „Tihane tõstab tiibu“, 2017), pole need esmatrükiga harjunuile armsaks saanud. Mis parata, kui tekst ja kujundus on ideaalilähedase ikonotekstilise terviklikkuse saavutanud, nii et osisteks seda lahutada ei õnnestugi.
Niisiis tõmbangi taas kardinad akna ette, panen põrandalambu põlema, ise poen tugitoolu ja hakkan seda päris kapsaks loetud lugemikki uurima… Vana kallis lugemik, armas lugemikikene!
Raamatu on kujundanud Jaan Klõšeiko, välja andnud Eesti Raamat 1974. aastal.
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
