Lugu väikesest Ainost, kes koos oma ema ning koera, kassi ja kirju kanaga külas elab, on tuttav paljudele põlvkondadele. Ikka ja jälle on kaasa elatud sellele, kuidas kana muneb kevadel muna, mille ema Ainole ära keedab. Tüdruk jagab maitsvat pala oma sõprade – koera ja kassiga. Kui aga Aino pooliku muna pingile paneb, et tuppa ema vaatama minna, näppab häbematu harakas selle ja põgeneb kase otsa maiuspala sööma. Aino on kurb ja keegi lähikondseist ei suuda teda lohutada. Kui aga kana lubab uue muna muneda, toob tüdruk kiiresti talle teri süüa.
Tõesti, ilma J. Oro „Munata” ei kujuta paljud oma lapsepõlve ette, kuigi nägemus sest teosest on põlvkonniti pisut erinev. Tänaste vanemate vanaemadel ja -isadel mõlgub meeles maineka kunstniku Richard Kiviti illustreeritud raamat, mis ilmus 1938. aastal kirjastuse Loodus sarjas „Kuldne Kodu”. Nüüdisaja lastel ja nende vanematel seostub „Muna” aga eeskätt nõukogudeaegse kordustrüki illustraatori Lilian Härmi piltidega.
Tegelikult ilmus „Muna” esimest korda hoopis ajakirja Taluperenaine tasuta kaasande Laste Maailm 1936. aasta aprillinumbris ja oli mõeldud lihavõttepühade tähistamiseks. Juba samal aastal noppis Voldemar Tamman jutu oma populaarsesse aabits-lugemikku „Huvitaja” ning hiljemgi on teksti lastele mõeldud kogumikes meelsasti kasutatud. Soome keelde tõlgituna ilmus Kiviti piltidega raamat kirjastuse WSOY populaarses sarjas „Kultainen koti” lausa kolmeteistkümnes trükis (1938–1968). Ka kodumaalt emigreerununa ei jäetud „Muna” maha (taastrükk Soomes 1945).Kodu-Eestis toimus raamatu taastulek märksa hiljem, 1975. aastal vastupidava papiraamatu kujul ning sama vormi on enamasti kasutanud ka kordusväljaanded.
Miks on just „Muna” nii tugevasti meie lastekultuuri sööbinud, et kirjanduskaugetelegi inimestele see lapsepõlve lemmik – teostest esimesena meenub? J. Oro tekst on noorele lugejale sobivalt lihtne ja arusaadav, sõnavara on hoolikalt valitud, teema eakohane, sündmustik emotsioonirikas. Teose olustik oli toonasele lapsele lähedane, tänapäeval aga asendab raamat lapsele puuduvat maavanaema, kelle juures koduloomadega esmast tutvust sobitada. Süžee on dünaamiline ja hoogne, selles on paras annus dramaatikat. Autor esitab sündmustiku kaudu noorele lugejale tuttavaid emotsioone (millestki ilma jäämise kurbus, olukorra lahenemise rõõm, enese vajalikuna tundmine jne), samuti pakub teos rohkelt võimalusi edasiarendusteks. Ühesõnaga – täiuslik mudilasraamat!
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
Tekst on ilmunud ka raamatus „Lastekirjanduse kuldvara“ (ELK, 2018)
