Volbriöö tuules on varasalve riiulitelt hea tolmu pühkida mõnelt vahvalt nõiaraamatult. Ja mis sobiks selleks paremini kui armastatud Saksa lastekirjaniku Otfried Preussleri „Väike nõid“ (1957, eesti keeles 1975). Pole raamatusõpra, kellel poleks selle teosega seonduvalt mõnda lapsepõlvemälestust. Olgu see siis unustamatu väike nõid Mari Lille kehastuses või Enn Vetemaa sõnade ja Ülo Vinteri viisiga „Nõia elu“, mida võivad vist küll kõik unepealt kaasa laulma hakata. Preussleri sünnist möödub muuseas tänavu oktoobris 100 aastat, nii et põhjust tema teoste meenutamiseks jagub.
„Väikese nõia“ lugu saab alguse volbripäeval, mida on ajalooliselt nimetatud ka Walburgi päevaks või Walpurgi ööks. Väikesel nõial ei tule sel päeval kuidagi nõidumine välja, sest ta mõtted liiguvad alatasa õhtustele pidustustele Blocksbergi mäel, kuhu kõik suured nõiad kogunevad volbriööd tähistama. Algajatel sinna asja pole, aga see ei anna väikesele nõiale kuidagi rahu. Vaatamata kaaren Abraksase hoiatustele otsustab ta luuaga peole ratsutada, kuid jääb tantsuplatsil kohe haledalt vahele piksenõid Rumpumpelile, kes ta ülemnõia ette viib. Väike nõid saab viimasega kokkuleppele, et kui ta aasta pärast oma nõidumisega nõukogule muljet avaldab ja hea nõia tiitli vääriline on, avaneb tal võimalus järgmisest volbriöö pidustusest osa saada. Suurtele nõidadele koha kättenäitamiseks asub väike nõid veelgi usinamalt õppima ja püüab oma teele sattuvaid tegelasi igal võimalusel nõiakunstiga aidata. Mõistagi käib selle juurde alati väike vimka ja nii mõnigi kuri tegelane saab korraliku õppetunni. Lugu lõpeb volbriööga, kus ebaõiglaselt käitunud suured nõiad saavad ninanipsu, mis neile veel kauaks meelde jääb.
Mis on „Väikeses nõias“ sellist, et see ikka ja jälle väikseid ja suuri lugejaid kõnetab? Esiteks on tegu tõelise hea tuju raamatuga, kus võidutseb headus ja õiglus. Lastel on lihtne väikese nõiaga samastuda, sest milline laps ei tahaks olla juba suur, et ise otsustada ja täiskasvanute moodi lustielu elada. Ühtelugu õppimine ja reeglitest kinnipidamine on ju ütlemata igav! Ja seda mitte ainult lastele, ka täiskasvanuna tuleb ette halli argipäeva, kus tahaks hoopis luuasõitu lasta ja potist kübaraid võluda. Väike nõid tuletab niisiis ka suurtele meelde, et elu ei maksa liiga tõsiselt võtta. Olulisi teemasid ja eluks vajalikke õppetunde pakub teos veelgi, näidates, et töökus ja järjekindlus viib sihile ning julgus enda eest seista on sama oluline kui abivajajate eest välja astumine.
Kas 66 aastat tagasi esmailmunud „Väikeses nõias“ on ka midagi ajaga muutunud? Ilmselt mäletavad paljud oma lapsepõlvest väikses formaadis, kolletunud lehtede ja must-valgete piltidega raamatut. Uuemates, alates 2015. aastast ilmunud kirjastuse Tänapäev väljaannetes on algsed Winnie Gebhardti illustratsioonid vahvalt koloreerinud Mathias Weber ning raamat on seeläbi tänaste noorte lugejate jaoks kindlasti atraktiivsemaks muutunud.
Teost pole puutumata jätnud ka viimasel ajal üha rohkem vastuolu tekitanud nn tsensuurilaine ja vanemate tekstide ajakohastamine. Kui eestikeelses tõlkes on veel sõnad nagu „neegripoisid“ ja „eskimonaised“ teoses sees, siis Saksamaal anti teose tõlkeõiguste omaniku, kirjastuse Thienemann poolt 2013. aastal välja muudetud versioon, kus rassistlikuks peetav terminoloogia eemaldati. Eks tulevik näitab, kas ja mil kujul need muudatused eestikeelsetesse kordustrükkidesse jõuavad.
Igal juhul elab „Väike nõid“ juba ammu oma elu unustamatute lavastuste ja muusika näol ning on inspireerinud ka paljusid teisi nõidtegelasi, kes talle järgnenud on. Hõissa, väike nõid ja Walpurgi öö!
Otfried Preussler „Väike nõid“
Illustreerinud Winnie Gebhardt
Saksa keelest tõlkinud Vladimir Beekman
Eesti Raamat, 1975
Tiritamm, 2005
Tänapäev, 2015
112 lk
Teele Nagel, Eesti Lastekirjanduse Keskuse praktikant
