Tänavu möödub 120 aastat Eduard Vilde märgilise jutu „Minu esimesed „triibulised““ esmakordsest ilmumisest ajalehe „Uudised“ joonealuses. Vilde oli selle kirjapanemise ajaks juba tunnustatud kirjanik. Ilmunud olid nii „Külmale maale“ (1896) kui kaks esimest osa nüüdseks Vilde peatööks peetavate ajalooliste romaanide triloogiast: „Mahtra sõda“ (1902) ning „Kui Anija mehed Tallinnas käisid” (1903). Nii ongi juba omaette põnev küsimus, mis ajendas Vildet oma suurte romaanide vahele seda nappi lugu kirjutama. Võibolla soovis ta kirjutamisaja ebaõiglust kiiremini loetavas vormis esile tuua ja nõnda laiemate ringkondade võitlusvaimu kasvatada, ehk pakkus lühipala vorm talle meeldivat vaheldust pikemast proosast või tahtis kunagise ehk ebameeldivagi mälestuse endast eemale saada, kes teab. Olevat ju Vilde loo algimpulsiks Muuga mõisapargi tiigil metsaülema poja Henniga peetud merelahing, mis päädis tulevasele kirjanikule rikutud riiete eest sugeda saamisega.*
Napp küll, kuid kaasahaaravalt elava kirjelduse ja laia tundeskaalaga on see Vilde lugu. Alates juba esimestest hetkedest, mil seitsmeaastane aidamehe poeg Eedi saab kaasa elada ema ja isa rõõmule, et nende laps on mõisarahva poolt välja valitud olema noorhärra mängukaaslane oma kasitud olemise ja suurtsugu vaimu pärast. Peagi aga tunneb poiss suurt pahameelt, kui seesama uhke ema üritab teda palis küürida ja pigiharjaga kammida, seejärel küll rõõmustades poega pühapäevariiete selga panemisega. Mõisarahva ees muutub poisi üürike rõõm oma parimatest riietest aga kiiresti häbiks, kui ta võrdleb oma kehakatteid noorhärra uhke madruseülikonna ja hõbepannaldega kingadega. Veel suurem häbi võtab aga Eedi üle võimust siis, kui ta mütsi peast võtta unustab ja ema seda tema eest tegema peab. Esialgu talub poiss vanemate meeleheaks noorhärra kiusu, kuigi see paneb tema kannatuse tõsiselt proovile. Viimaks aga Eedi kannatus katkeb, mis viib tulise vihastumise ja magusa kättemaksuni. Kui siis kogu külarahvas Villi kisa peale kohale tormab, ei tunne Eedi oma tegude pärast piinlikkust, vaid teda kirjeldatakse kui vangi, kes mõisahärra ette nähtud karistuse isa käe läbi vastu peab võtma.
Vilde loo aegadeülesuse ühe põhjusena võib näha seda, et ta kirjeldab üldinimlikke olukordi ja tundeid, mis meile kõigile tuttavad. Eks ole ju igaüks, elagu ta millisel ajal tahes, tajunud ebaõiglust või tundnud end vahel alaväärsena. Plusspunkte lisab ka avatud tekst, mis lubab lugejal iseennast ja oma aega sinna sisse lugeda ning mõtiskleda selle üle, kuidas teha võrdsemat, õiglasemat maailma. Küllap seepärast ongi see jutuke enam kui sajand vastu pidanud ja seejuures nii mitmeid raamatukunstnikke inspireerinud.
* Elle-Mari Talivee. „Minu esimesed „triibulised““. Eesti lastekirjanduse kuldvara. Eesti Lastekirjanduse Keskus, 2018, lk 24-25.
Väljaanded omaette raamatuna:
Pääsuke, 1925 (ill. Helmut Valtman = HA-VE). Kättesaadav ka veebis: https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:441018/375833/page/3
Eesti Riiklik Kirjastus, 1951, 1956 (ill. Richard Kaljo)
Eesti Raamat, 1964 (ill. Peeter Ulas)
Eesti Raamat, 1973 (ill. Enno Ootsing)
Tänapäev, 1999 (kaas Piret Niinepuu-Kiik)
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
