Küllap te teate seda tunnet, mis tabab vahepeal head raamatut lugedes, kui samaaegselt soovid lehekülgedel kähku-kähku edasi liikuda, kirjapandut endasse lausa ahmida, kuid samas püüad lugeda ka võimalikult aeglaselt, teksti justkui mekutades ja lugemisse ohtralt pause tehes. Et naudingut ikka kauemaks jätkuks ja lugemislein niipea ei tabaks. Sarah Crossani teoste puhul olen seda tundmust varemgi tajunud, eriti jõuliselt tuli see aga esile tutvudes tema värskelt eesti keelde vahendatud noorteromaaniga „Kus süda peaks olema“.
Iiri kirjanikult iirlastest
Iiri kirjanik Sarah Crossan pole meie lugejatele kindlasti võõras. Varasemalt on eesti keelde jõudnud „Üks“ (2017), „Õun ja vihm“ (2018), „Kuutõus“ (2020) ja „Iiris“ (2021), kõik Kristina Uluotsa suurepärases tõlkes. Igaüks neist on moel või teisel saanud meie maalgi edukaks – olnud arvatud heade laste- ja noorteraamatute hulka, saanud arvustatud või teisiti esile tõstetud ja saavutanud ka sihtgrupi seas lugejamenu. Juba varasematest teostest tuttav Crossani kaubamärgiks saanud kirjutusviis, proosaluule, on kasutusel ka uudisteoses, kuigi erinevalt eelnevaist raamatuist, mis vaatlevad tegelasi umbmäärases olevikus ja käsitlevad pigem inimkeskseid küsimusi, küsib Crossan nüüd pigem üldistavamalt rahvuste ja seisuste kohta ning kasutab ajalooliselt tõepärast tausta. Tegelased on, tõsi küll, välja mõeldud, nagu ka konkreetsem tegevuskoht.
„Kus süda peaks olema“ vaatleb 19. sajandi keskpaigas Iirimaad tabanud ikaldust, mil lehemädanik hävitas suurema osa kohalikust kartulisaagist. Et aga Iirimaa oli toona Ühendkuningriigi osa, viidi vaatamata sellele enamus viljasaagist Inglismaale, mis põhjustas kohapeal enneolematu näljahäda ja tõi kaasa haiguste massilise leviku. Nii suri miljon iirlast, kaks miljonit aga emigreerus. Mõistagi põhjustas allumine Inglismaale hulgaliselt ka rahvuste vahelisi pingeid ja klassivaenu.
Võluvad tegelased, keerukad dilemmad
Teose peategelaseks on nooruke iirlanna Ellen Quinn, keda Nelliks hüütakse. Pärit vaesest rentnike perest, saab ta enneolematu võimaluse ja asub köögitüdrukuna tööle nn Suurde Majja. Näha häärberis valitsevat küllust ja võrrelda seda kodusete oludega on Nelli jaoks äärmiselt raske. Iga päev valmistavad nad kokaga peeneid toite, mida tüdruk maitstagi ei tohi, samal ajal kui koerad söövad põrandale pudenevat, mis tüdrukul endalgi suu vett jooksma paneb. Nell teab, et selle puutuminegi võib kaasa tuua töökoha kaotusele lisaks ka vähemalt vaeseomaks peksmise. Samas käivad nad õhtul perega rannas adru korjamas, et sellest suppi keeta või teevad õhtueine tervele perele paarist sibulast. Tüdruk, nagu ka paljud teised iirlased ei mõista, kuidas Suure Maja peremees lord Wicken ei suuda näha kohalikke olusid, viletsust, mida kartulisaagi hävimine on kaasa toonud niigi kehvas seisus rentnikele. Kui aga peremehe juurde tuleb mõisavalitsemist õppima tema õepoeg, 17-aastane John Browning, kes Nelli kui inimesega suhtleb, näeb tüdruk, et vastaspoole seaski pole ainult jõhkardid ja julmurid. Oma perele ja sõpradele on seda keerukas selgeks teha. Nii seisabki Nell raskete valikute ees. Kelle poole ta hoidma peaks? Kas mõelda rohkem endale ja oma tulevikule või teha seda, mida nõuab kogukond ja tema päritolu? Kuidas lahendada olukorda, kui ühtegi head pääseteed pole ja on vaid halvad ja veel halvemad valikud?
Fragmentaarne ja inspireeriv kirjutamisviis
Nii liigutavad ja mõtlemapanevad kui tegelaskujud ja süžee ka poleks, moodustab suure osa teose võlust Crossani kirjutamisviiski. Üks osa sellest on varasematest teostestki tuttav proosaluule, mis kombineerub lugejat haarava fragmentaarsusega. Niimoodi, esile tuues justkui vaid stseenikesi, mitte sujuvalt üheks liiniks seotud sündmustikku, esitab kirjapandu juhtunust vaid olulisimat, selle kõrgpunkte. Väljajäetu, teose idee tasandil ballastina määratletava asemele tekkivad lüngad võimaldatakse aga täita lugejal endal. Nii muutub lugeja vägagi aktiivseks teksti kaasautoriks. Samas aga ei koorma kirjutatu kaasloojat ega nõua talt ülemäära, vaid pigem on juba visuaalseltki loodud mulje õhulisusest, kergusest ja lihtsusest. Read on lühikesed, koondatud mänguliselt stroofideks ja nappideks peatükkideks. See kõik võimaldab lugejal aeg-ajalt hinge tõmmata ja mõtteid koguda. Kindlasti pakub taoline esitusviis ka lihtsamat võimalust lugemiseduks. Lugedes mitmesaja lehekülje paksuse teose läbi vaid vähese ajaga, saab tunda võidurõõmu ja ehk ka innustust uute raamatute kätte võtmiseks.
Tõlkinud Kristina Uluots
Kaaneillustratsioon Eike Malva
Kirjastus Varrak 2024, 376 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
