Kuigi viimastel aastatel on laineid löönud hoopis üks teine lumekuninganna, kes alles peab oma kestvust ajas kinnitama, siis Taani muinasjutumeistri H. C. Anderseni „Lumekuninganna“ jõudis lugejate ette juba 1844. aastal. Vaatamata sellele, et teksti avaldamisest on möödas üle 180 aasta, pole lugu tänapäevalgi värskust ja aktuaalsust kaotanud. Sarnaselt teistele Anderseni muinasjuttudele pole ilmselt seegi ainult lastele adresseeritud, vaid peab silmas laiemat lugejaskonda.
Eestisse jõudis „Lumekuninganna“ 1923. aastal Anderseni imejuttude kogumikus Liina Grossschmidti mahlakas tõlkes, kuid tõelise hoo sai see sisse siiski pea pool sajandit hiljem Henrik Sepamaa tõlgitud ja maineka graafiku Evi Tihemetsa illustreeritud üheloo-väljaandena. Niisugusel kujul ilmumine muutis kirjaniku sõnadega maalitu silmale nähtavaks ja küllap ka lastele kergemini mõistetavaks. Pole ju „Lumekuninganna“ oma suhtelise pikkuse ja keerukuse tõttu ehk kõige lihtsam lugemispala.
Autori määratluses on tegemist muinasjutuga seitsmes loos. Põhilugu, Kaj sattumine Lumekuninganna võimusesse ja Gerda rännak oma parima sõbra leidmiseks, juhatatakse sisse köitva eellooga triksternõiast, kes puhtast õelusest loob kõverpeegli. See kahandab kaunist ja head ning toob eredalt välja just ilmaelu ja inimeste inetuma poole. Kui siis nõiakooli õpilaste hullamisest puruneb peegel lugematuteks kildudeks, mis üle maailma laiali pudenevad, hakkavad need inimestele silma ja südamesse sattuma, külmutavad südameid ja moonutavad tegelikkusetaju. Peeglikillu ohvriks langenud Kaj õnnestub Gerdal päästa tänu oma meelekindlusele, südameheadusele ja koostöövõimele. Õnnelikud on inimesed, kellel on sõpru, kes neisse usuvad ja enesekindlust süstivad.
Anderseni poeetiline, värvikas ja kujundirohke jutustamisviis on väga kaasahaarav. Jääb mulje, justkui jutuvestja istuks sinu kõrval ja pajataks sellest, mida oma silmaga näinud. Läbi aegade (ja mida edasi, seda rohkem) on ilmunud väljaanded, mis on püüdnud Anderseni teksti ümber jutustada. Taoline lihtsustamine, mida enamasti saadavad mannetud kitšpildid, on aga röövinud tekstilt selle võlu, omapära ja ajastutruuduse. Nii tasukski lugemisnaudingu saamiseks ikka täistõlge kätte võtta.
1985. aastal asus „Lumekuninganna“ tuntust kasvatama Virve Koppeli ja Ivo Eensalu samanimeline kaheosaline telelavastus. Värvikate osatäitmiste kõrval lisasid loole uusi kihte tänases vaates legendaarsed laulud, mis on sündinud helilooja Tõnu Naissoo ja luuletaja Ott Arderi koostöös ning tabavad suurepäraselt sajand varem valminud muinasjutu essentsi. „Elu täis on muinasjuttu, muinasjutt täis elu,“ kõlavad Arderi sõnad, mis kutsuvad märkama ümbritseva ilu ja headust. See kõlab kokku Anderseni mõttega hoida oma süda soe ja avali nagu lapsepõlves, hinnates sõpru ja armastades lähedasi, nii et kurja nõia kõverpeeglikildudest ükski silma ega südamesse ei satu.
Eesti Raamat, 1973
Hea Lugu, 2014
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
