Aasta algus toob kaasa tunnustused möödunud aasta lastekirjandusliku loomingu eest. Selgub ju jaanuaris aasta rosina tiitli saaja, veebruaris auhinnatakse kaunimaid raamatuid, märtsi alguses antakse üle tänukirjad heade laste -ja noorteraamatute autoritele. Õige pea, emakeelepäeval selgub ka kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna laureaat. Selle ehk ihatuimagi tunnustuse analoogiks on meie naabermaal Soomes Finlandia Junior auhind. 2015. aastal pälvis selle kvaliteeti tõestava äramärkimise Nadja Sumaneni noortejutustus „Rambo“, mis nüüd Kristiina Kassi vahendatuna on ka eesti keeles kättesaadav.
Erinevast eriliseks
Raamat kirjeldab ühe suve sündmusi läbi kaheksanda klassi lõpetanud Rambo silmade. Poiss määratleb end kui kaaslastest erinevat, teistsugust. Võibolla on tema arvamust süvendanud tõsiasi, et viimastel aastatel on tal olnud võimalus käia integreeritud õpilasena tavaklassis, mille eesmärk on raskesti kasvatatavate laste sulandamine massi. Poiss leiab, et taoline sulandumine pole mingil moel võimalik, nii nagu rosinad iialgi, proovitagu palju tahes, saiatainaga ühtset massi ei moodusta, vaid neid on võimalik ilmeksimatult ülejäänust eristada. Vaatamata suurtele edusammudele oma elu mõtestamisel ja emotsioonide taltsutamisel, mida poiss on teinud tänu teraapias käimisele ja sealse spetsialisti toetavale suhtumisele, ei tunne ta end seetõttu teistega paremini ühist keelt leidvat. Enda arvates oskab ta häbi lihtsalt suuremate kogustena alla neelata.
Suur osa poisi probleemidest on põhjustatud ema depressioonist tingitud heitlikust eluviisist ja poja hooletusse jätmisest. Rambo tunneb end ema diagnoosis süüdi. On ju just tema sünd „ema täiusliku tuleviku muutnud ebatäiuslikuks emaduseks“. Nii ongi Rambo leppinud sellega, et ta enamasti ise endaga hakkama peab saama. Ta peab ise vaatama, kust ja mida süüa saab ning ajama läbi pesemata riiete ja koristamata koduga sotsiaalmajas. Seepärast valdavad poissi viimasel koolipäeval kahetised tunded. Mõnes mõttes viimane koolipäev tõesti rõõmustab teda, kuna siis pole koduseid ülesandeid, pinnuliseks näritud pliiatsi maitset suus, hommikusi ärkamisi ega kiusamist. Samas aga toob suvepuhkus Rambole ka probleeme, kuna vaheajaga koos langeb ära võimalus saada koolitoitu ja teraapiat ning tekib ohtralt vaba aega, mida poisil millelegi kulutada pole. Kaua sa ikka suudad uut rippumisrekordit püstitada või kliimamuutuse peatamiseks uusi viise välja mõelda! Kui siis ema otsustab Rambo oma elukaaslase Risto suvilasse puhkusele viia, toob see poisi ellu vajaliku muutuse, mis näitab poisile, et temas on rohkem peidus, kui ta arvanud oleks.
Vaimne tervis, keerukad peresuhted
Teose peamised probleemipuntrad keskenduvad keerukatele peresuhetele, eriti isaduse küsimusele. Emaga kasvanud Rambol pole olnud oma isaga mingit kontakti. Nii ongi poiss püüdnud varases lapsepõlves isafiguuri leida ema kiiresti vahetuvates elukaaslastes, kuid hiljem sellest pettununa loobunud. Vaatamata ema öeldule, et poisi pärisisa pole isakujuna sobiv, igatseb Rambo tema järele. Kui ema elukaaslase Risto ema Annikki räägib oma perest, kus tema laste isa, kes oli kaotanud oma isa sõjas, läks rahuvalvajaks ja viibis seetõttu omakorda oma lastest eemal, mõistab Rambo, et isata olekut on mitmesugust. Ta saab aru, et isa asendama sobivad teisedki täiskasvanud, kes sinust hoolivad. Leidnud toetava täiskasvanu esialgu Risto isas Erkkis, hiljem ka Ristos, on poiss õnnelik ja tunneb enda osana täisväärtuslikust perekonnast.
Teise olulise teemana kerkivad üles vaimse tervise küsimused. Autor toob esile, kuidas lapsevanema depressioon, aga ka muud vaimsed probleemid mõjutavad kogu perekonna heaolu ja toimimist. Olukorraga toimetulekul langeb eriline pinge lastele. Osalt nende väiksema elukogemuse ja probleemilahendamise oskuse tõttu, teisalt aga ka seetõttu, et ühiskonnas on levinud tendents vaimsete probleemide pärilikkust ülemäära rõhutada. Raamatus toonitatakse, kuivõrd oluline on vanemal oma laste, aga ka teiste lähedastega võimalikult avameelne olla ja mitte häbeneda vajadusel ka arstilt-terapeudilt abi küsida.
Raamatu autor Nadja Sumanen on ametilt tegevus- ja psühhoterapeut. Kindlasti on tema elukutse tulnud raamatu kirjutamisel abiks, kuid rohkemgi jääb teosest kumama inimlik südameheadus ja empaatiavõime probleemidega kimpus olevate inimeste kujutamisel. Ei ole siin kübekestki haletsust ega alandamist. Kirjaniku tekst on mõnusalt asjalik, loos on tempoka sündmustiku ja üllatavate süžeepöörete kõrval ka paras annus huumorit. See kõik teeb teosest lisaks ivarohkusele ka igati meeliköitva ja lustaka lugemise.
Tõlkinud Kristiina Kass
Kirjastus Päike ja Pilv, 2025, 232 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
