Igaühe elus jõuab kord kätte hetk, mil tuleb mõne lähedasega lõplikult hüvasti jätta. Vahet pole, kas tegemist on inimese või mõne teise elusolendiga, ühtviisi maailma kõigutav on see paratamatu sündmus ikka. Kätlin Vainola ja Meria Palini koostöös sündinud „Lootuse puu“ tõstab keskmesse just need teemad ning püüab olla noortele lugejatele sellistel hetkedel toeks.
Kirjad lahkunud sõbrale
Raamatu peategelaseks on tüdruk, kes kolib sügise hakul uude linna. Ta pole veel uusi sõpru leidnud, mistõttu jalutab ta tihti koeraga pargis. Vana loom hakkab aina sagedamini ühe puu all puhkama. Tüdruk viibib ta läheduses, ronib puu otsas ja vaatab oma uut kodulinna. Kui koer siis igavikku lahkub, tunneb tüdruk end väga hüljatu ja üksikuna. On ju loomake pakkunud talle tuge ja olnud seltsiks uue olukorraga kohanemisel. Leinaga toimetulemiseks hakkab tüdruk paberilipikutele oma tundeid ja mõtteid kirja panema. Märgates, et need on justkui kirjad lahkunud lemmikule, asub tüdruk neid kaasas kandma, et sobival hetkel saatmisvõimalus leida. Oma kirjades muretseb ta, kas tema truul kaaslasel on seal, kus ta nüüd on, hea olla: kas ta karv on kammitud, küüned lõigatud, ega rihm ei hõõru jne. Kui aga saabub kevad ja kooli tuleb uus poiss, kellele tüdruk uude olukorda sisseelamisel oma abi pakub, saabuvad muutused ka tüdruku enda jaoks.
Liigutav lugu, toimetulekutugi ja lootus
Raamat on pühendatud suure musta koera mälestusele ning kõigile, kes kunagi kaotanud lähedase. On ilmselge, et autoritel on teemaga tugevalt emotsionaalne ja isiklik side. Võib-olla on teos neilegi olnud omamoodi ventiiliks või teraapiaks ja õpetanud paratamatute olukordadega leppima. Isiklikult läbielatu mõjuv kirjanduslik ja kunstiline kujutamine annab teosele aga laiema ühiskondliku kõlapinna, muutes üksikjuhtumi üldiseks. See lubab lugejal tõmmata paralleele oma eluga ning leida teosest lohutust ja tuge, mida lähedased leinajale sageli pakkuda ei oska. Nii ongi südamlikku ja liigutavasse loosse orgaaniliselt põimitud mitmeid toimetulekumehhanisme, mida tasub analoogsetesse olukordadesse sattudes proovida, olgu selleks siis sõnulkirjeldamatute tunnete sõnastada proovimine, lahkunuga koos oldud aja meenutamine või mõistva kaaslase leidmine, kellega muret jagada.
Eesti-Soome ühisprojekt Sõnasillad
Raamat on sündinud projekti Sõnasillad raames, mis viis kokku ja õhutas koostööle Eesti ja Soome lastekirjanikke ning illustraatoreid. Projekti kohta saab täpsemalt lugeda mullusest Nukitsast, kus Kertu Sillaste, üks projektis osalenuist oma kogemust avas. Nagu projektide puhul ikka, sattus siingi kokku kirjanike ja illustraatorite paare, kelle koostöö ei klappinud oodatud määral. Õnneks aga ka neid, mille osalised suutsid ühise, mõlemat autorit inspireeriva loo leida ning sellest ka ilmutamisväärse teose luua. Tunnustatud Eesti kirjaniku Kätlin Vainola, kes küll viimastel aastatel pigem ajakirja Hea Laps toimetamisega ametis olnud, ning Soome kaasaja illustratsiooni ühe hinnatuma esindaja Meria Palini teos on esimene projekti raamat, mis eesti keeles ilmub. Soomes on Sõnasilla-raamatutest poelettidele jõudnud veel ka Soome kirjaniku J. S. Meresmaa ja meie illustraatori Pamela Sameli ühisteos „Kevätystävyys“, mis loodetavasti peagi ka eesti keeles kättesaadavaks saab. Mine sa tea, ehk jõuab meieni veel mõni Sõnasildadest sündinud ühistöö.
Illustreerinud Meria Palin
Kirjastus Draakon & Kuu, 2025, 48 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
