Vaid mõni aasta tegutsenud väikekirjastus Nordur on eesti keelde vahendanud peamiselt fääri kirjandust. Ainult Rán Flygenringi koomiks „Tulemägi“, mis sarnaselt teistele Norduri raamatutele on väga lugejamenukaks osutunud, pärineb Islandilt. Esialgu avaldas Nordur tõsiseid teemasid kajastavaid pildiraamatuid, nagu surmast pajatav Bárður Oskarssoni „Lapik küülik“ (2023) või vaimse tervise küsimusi käsitlev Dánial Hoydali „Jooned“ (2023). Peagi liiguti ka suuremamahuliste juturaamatuteni, näiteks Silja Aldudóttiri noorteromaan „Elukas“ (2024), kus samuti pole pääsu rasketest probleemidest nagu koolikiusamine, loodushoid ja võimuküsimused. Hiljuti ilmunud Rakel Helmsdali jutustus „Kui kõmiseb kõu“ jätkab samal rajal.
Ühe maja elanike põimuvad lood
Raamatu autor, nii sõnalise teksti kui illustratsioonide looja Rakel Helmsdal (s 1966) on tunnustatud fääri kunstnik ja kirjanik, kohaliku kirjanike liidu president, kellelt ilmunud luuletusi, näidendeid ja proosat nii lastele kui täiskasvanutele. Tema teoseid on nomineeritud Põhjamaade Nõukogu laste- ja noortekirjanduse auhinnale. Eestiski ei tohiks Helmsdali nimi võõras olla. On ta ju olnud siin Põhjamaade raamatukogunädala raames 2017. aastal ning tutvustab oma värskelt ilmunud teost tänavu 10. novembril Eesti Lastekirjanduse Keskuses. Lisaks on Helmsdalilt eesti keeles ilmunud koostöös Áslaug Jónsdóttiri ja Kalle Güettleriga enesekehtestamist uuriv pildiraamat „„Ei!“ ütles väike koll“ (2024).
Raamatus „Kui kõmiseb kõu“ pajatab Helmsdal ühe maja elanikest, kellest igaühel on oma katsumused, millega ta ise toime püüab tulla. Aurora ja Kaspian igatsevad ema, kel uue pere loonuna pole isa hoolde jäänud laste jaoks enam piisavalt aega. Laste isa Marinus sooviks merel seilata, kuid maja eest hoolitsemine ja väikesed lapsed ei anna selleks kuigi palju võimalust. Pööningukorrusel elavad Enara ja tema väike tütar Sirje pagevad sõja eest ja peavad uutes tingimustes kohanema. Allkorrusel on juba ammustest aegadest end sisse seadnud klaverikunstnik Iris, kes igatseb elust lahkunud abikaasat ja võimalust muusikat teha. Hiljuti on majaelanikega liitunud ka vaikselt ja tagasitõmbunult elav noormees Viktor.
Kui siis Aurora, kes peale ema lahkumist pole veel õppinud toidukoguseid arvestama, liiga suure koguse suppi keedab, tuleb tal ootamatu mõte majaelanikud ühisele õhtusöögile kutsuda. Laste kodus pole palju ruumi ega uhkeid nõusid, kogunev seltskondki on pigem tagasihoidlik ja endassetõmbunud, kuid jagatud toidul on võime avada südameid. Nii tunnevadki esialgu kohmetud majaelanikud peatselt ühtekuuluvustunnet ja rõõmu koosolemisest ja valitsenud rutiini murdmisest. Kui siis järgmisel hommikul avastatakse, et maja väikseim elanik Sirje on kadunud, kogunetakse taas, et otsustada, kuidas Sirje üles leida. Igaüks on ilma vähimagi kahtluseta valmis tüdrukukest otsima minema, ületades oma kõhklusi ja hirme. Ühine ehmatav sündmus toob kõigi majaelanike pained esile, sunnib neile silma vaatama ja niimoodi alles näitavad end ka lahendused. „Mitte kõik haavad ei parane, kuid värvipalett on täis värve, millega valged armid üle värvida,“ nendib Helmsdal lõpuks.
Ka rasketele probleemidele leidub lahendus
Kirjanik käsitleb keerukaid nüüdisühiskonna kobarprobleeme, nagu sõda, kohanemine uuel maal, (kooli)kiusamine, hoolimatus, üksindus, kapseldumine, unistustest loobumine jne. Siiski pole tegemist pessimistliku, masendust tekitava teosega. Väljapääsuna näeb Helmsdal inimliku kontakti loomist ja enese kõrval olevate kaaskondsete märkamist. Teose sündmustik, mis surutud kokku ühte päeva, näitab ilmekalt, et nii nagu tekkinud probleemid saavad alguse ühel hetkel, võib ka muutus paremuse poole alguse saada ühestainsast momendist, mil otsustatakse mustrit muuta, end kapslist välja murda, end teistele avada. Sellest avamisest, enda vastu aus olemisest ja sisemaailma jagamisest saavad alguse muutused, võimalused unistuste teokstegemiseks, tiibade sirutamiseks. Kõmisev kõu saab siin õhu värskekslööjaks, uute alguste loojaks.
Raamatu on illustreerinud Helmsdal ise. Ta ei ole kasutanud reaalsust peegeldavat stiili, vaid valinud kummastava, tegelikkusest eemalduva viisi, kujutades inimesi ulmelisena mõjuvate olenditena, kel lestkäed ja -jalad ning koonusjas pea. See realistlikkusest kaugenemine on kui kaitsekilp noorte lugejate säästmiseks. Samas aga on hiiglama tore, et autor pole kartnud neil tõsistel teemadel lastega rääkida.
Tõlkinud Andry Arro
Kirjastus Nordur, 2025, lk 152
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
