16. märtsil on Julius Oengo 125. sünniaastapäev. Nii nagu teistel headel lastel, oli ka Julius Oengol, kes lastekirjanikuna on tuntud pigem J. Orona, teisigi toredaid pseudonüüme, näiteks J.O-o ja O.R-o. Erinevate nimekujude all avaldas erakordse produktiivsuse ja laiahaardelisusega silma paistnud kirjamees lasteluulet, -proosat ja -näidendeid, koostas lugemikke ja aabitsaid, toimetas lasteajakirja Laste Rõõm ning kirjutas ka täiskasvanutele.
Kuigi luuletaja esimesed värsid, teiste seas ka hiljem üldtuntuks saanud „Jõuluteel“ („Tiliseb aisakell: / lumi hell. / Kiirgab mets ja hiilgab maa…“) ilmusid juba 1921. aastal, jõudsid tema luuletused raamatukaante vahele alles peale kirjaniku surma 1967. aastal. Kogumiku „Hiir rätsepaks“ tarvis tegi valiku kirjaniku 400 luuletuse seast tema tütar, tunnustatud toimetaja Lembe Hiedel, kes raamatule ka saatesõna kirjutas. Sama kogumiku hilisem väljaanne kannab pealkirja „Laps ja kuu“ (2001).
Kogumik „Hiir rätsepaks“ algab nostalgilise positsioonivõtuga, mis paigutab järgneva täiskasvanulikuks tagasivaateks: „Nägin unes, et olin veel pisike trull/ ja keksisin kodumäe nõlvakul, / mu ümber lambad ja kadarik/ ning mänguks õhtuni aeg nii pikk/…“. Luuletuse kõrval olev pilt on joonistatud 4-5aastasest Julius Orost tehtud foto järgi, mis trükki enam ei kannatanud. Järgnevad luuletused on üldjuhul aga vabad meenutsulikkusest ja suure inimese ülemuslikkusest laste suhtes. Pigem on tegemist tundlikult tajutud laste maailmaga, mis peegeldab laste võimet näha kõike erakordse ja avastamisväärsena.
Kogumiku luuletused on jaotatud tsüklitesse. Kui esimene neist („Muri ja Mall“) koondab värsse kõige pisematele, siis edaspidi lähtutakse aastaaegadest alustades kevadest („Varane kuldnokk“), liigutakse läbi suve („Paistis suvepäike särav“, „Metsas kõnnib väike Juss“), sügise („Põllul kuldne rukis…“, „Viimane laululind“) ja talve („Tuisune õhtu“, „Tiliseb aisakell…“). Kogumiku lõpuosas on poistest peategelastega värsid („Poiste laul“) ning humoorika didaktilisusega pikitud luuletused, milles liigne maiustamine, vanemate nõuannete mitte kuulamine, valetamine, laiskus ja suitsetamine nahutatud saavad („Tsilga, Tsilga, Tsilgake“). Raamatu lõpetab sellele nime andnud värsslugu kavalast rätsep-hiirest, kes kassile kuue lubab õmmelda, kuid lõpuks isegi mütsi valmis ei saa („Hiir rätsepaks“).
J. Oro lasteluule menukuse ühe põhjusena võib näha värsside loomulikkust, suupärasust, lihtsust ja lapselähedust. Ta kirjutab palju loodusest, aastaaegade vaheldumisest („Aprill“), lindudest-loomadest („Linnuke“, „Varane kuldnokk“), kutsudes last endaga kaasa avastama kõigile kättesaadavat ümbrust. Rohkelt leidub luuletusi ka pühadest ja tähtpäevadest (nt „Jõulutaadi ootel“, „Jaaniõhtu“) ning laste mängudest ja muudest toimetustest („Patsu, patsu kooki!“, „Talispordilaul“, „Poiste laul“). J. Oro kujundikeelgi on lihtne ja lapsele mõistetav. Sageli kasutab ta ühte ja sama motiivi korduvalt, kuid lisab kord-korralt sellele uusi, värskeid nüansse. Lüürilisemate värsside kõrval leidub ka dünaamilisi ja kaasahaaravaid, jutustavale elemendile rõhuvaid luuletusi (nt „Talvehommik“).
J. Oro värsside tuntusele on kaasa aidanud tema luuletuste lisamine aabitsatesse ja lugemikesse ning viisistamine (Riho Päts, Juhan Aavik jt). Nii ongi „Üle lume lagedale“, „Minu valge hani,“ „Üks mehike elutseb männikus“, „Eideratas“ ja „Kivikasukas“, kui nimetada vaid mõned, tuntud ennekõike lauludena.
Eesti Riiklik Kirjastus, 1967 (ill. Hugo Mitt)
Avita, 2001 (pealkirjaga „Laps ja kuu“; ill. Anne Linnamägi, Kristina Reineller, Piia Maiste)
Postimees Kirjastus, 2022 (ill. Hugo Mitt)
Loe ka teisi J. Oro teostest kirjutatud Varasalve artikleid: J. Oro „Muna“ (1938) – Eesti Lastekirjanduse Keskus
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
