23. aprillil on 100. sünniaastapäev ungari lastekirjanikul Éva Janikovszkyl. Selle tähtsa päeva meenutamiseks otsisime varasalve riiulilt välja tema märgilise teose „Kui ma oleksin suur“, mis kodumaal ilmus 1976. aastal. Meil Eestis nägi see trükivalgust aastal 1980 koos raamatutega „Usu või ära usu“ ja „Minuga juhtub alati midagi“ soome-ugri keeli õppinud kirjaniku Aino Perviku suurepärases tõlkes.
Janikovszky kaubamärgiks on lapse hingeelu suurepärane tundmine ning lapstegelase sisekõneline vaatepunkt. Tal on erakordne oskus näha maailma läbi lapse pilgu: ausalt, teraselt, naljakalt ja hellalt. Tema teoste topeltadressaat lubab lastel tunda end mõistetuna, samas kui täiskasvanuile pakutakse peeglit, milles oma käitumisele mõtestav pilk heita.
„Kui ma oleksin suur“ räägib laste igatsusest kasvada ja oma elu üle ise otsustada. On ju suurem osa meist mingil eluetapil igatsenud olla suur, et pääseda pidevast kamandamisest ja korrale kutsumisest: pane pullover selga, pese käed puhtaks, vaata oma jalgade ette jne. Samal ajal kui suur saab panna selga just need riided, mis ta tahab või end aknast välja upitada, kui kõlab tuletõrjealarm. Nii plaanibki teose peategelane hakata täiskasvanuna tegema kõike nii, nagu talle õige tundub: istuma lauda mudaste kätega, mitte kunagi jalgade ette vaatama, käima vaid lühikeste varrukatega pluusides, silitama hulkuvaid kasse, ronima lumehunnikute otsa, sööma šokolaadi enne lõunasööki jne. Küsimusele, miks suured – näiteks peategelase ema-isa – ikka veel käsi pesevad, pulloveri selga panevad, jalgade ette vaatavad, küüsi ei näri ja asjad korda seavad, poiss aga vastust ei tea. See tuleb tal vanematelt veel välja uurida. Janikovszky raamatute lahutamatuks osaks on illustraator László Réberi vaimukad pildid. Koos vaheldusrikka ja meeliköitva kujundusega moodustub tekstist ja illustratsioonidest tervik, mis ahvatlev ja põnev tänapäevalgi, pool sajandit pärast esmailmumist.
Viimastel aastatel on kirjaniku loomingu vahendamise eesti keelde ette võtnud tõlkija Leelo Jõulu ja kirjastus Hunt, kelle väljaandel on poodidesse ja raamatukogudesse jõudnud „Käin juba lasteaias“ (2025) ning „Käin juba koolis“ (2026).
Mõistagi pole Janikovszky looming jätnud mõju avaldamata ka meie kirjanikele, peitugu see siis Anti Saare teadvusvoolulistes tekstides („Kuidas meil asjad käivad“, Pärdi lood), Kätlin Kaldmaa raamatu „Hea tüdruk on jumala hea olla“ pealkirjas või Indrek Koffi mõtisklustes, kuidas ikkagi oleks olla vanaema või vanaisa.
Eesti Raamat, 1980
Tiritamm, 2003
Postimehe Kirjastus, 2021
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
