Alates aastast 2015, mil norra lastekirjaniku Bobbie Peersi esimesed teosed raamatupoodidesse ja raamatukoguriiulitele jõudsid, pole need sinna tolmu koguma jäänud, Ikka on need lugejaid rõõmustanud ning selle käigus ka üsna mitmeid erinevaid auhindu teeninud. Täpselt samamoodi on juhtunud mujalgi maailmas, kuhu autori teoseid on tõlgitud. Eestiski on loendamatul hulgal poisse ja tüdrukuid elanud kaasa koodimurdja William Wentoni seiklustele „Lüriidiumivargast“ (ek 2017) kuni „Tsentrifugaalkatastroofini“ (ek 2021), nautinud Avastajate klubi tegemisi alustades „Vahukommimasinast“ (ek 2021) kuni „Vihmavarjuhaukajani“ (ek 2025) ning saanud osa Kusti Keskküla suurtest plaanidest raamatus „Kusti Keskküla ja Rahu maa peal“ (ek 2025). Hiljuti ilmunud uue sarja avaraamat „Tehnozombid. Põgenemine Maalt“ näitab, et autori vorm on jätkuvalt hea.
Kui masinad võtavad üle
Raamat liigitub ulmekirjanduse valda. Selles kujutatakse lähitulevikku, mil androidid, inimesesarnased robotid, on üle võtnud rasked, ohtlikud või muul moel ebameeldivad tööd, mida inimesed enam teha ei taha. Esialgu tolmuimemise ja muruniitmise, edaspidi aga on androidid asunud tööle ka pankadesse, koolidesse, kaitseväkke. Kodudes andsid inimesed neile üle ka kraamimise ja söögitegemise ning isegi laste hoidmise, sealhulgas õhtujutu lugemise kohustused. Kui siis androidid aga mässama hakkavad ja lülitavad välja mobiilse interneti, lennuliikluse ja digikommunikatsiooni, lükates maailma kokkuvarisemise äärele, ei jää inimestel muud üle, kui hakata otsima olukorrast väljapääsu.
Peategelase, 12-aastase Noa Krossi perel on vedanud – neil on õnnestunud loosiga võites saada pääs kosmosejaama Amundsen, mis hakkab Maa ümber tiirutama, kuniks olukord rahuneb. Android Robil, kes on Noa eest kogu elu hoolitsenud, keelatakse perega kaasa minna. Samuti kaotab poiss pardale mineku segaduses silmist ka vanemad. Nii satub Noa kosmosejaama lastekodusse. Kui siis ühel ööl toob multibot talle kaisukaru, mille poiss enne Maalt lahkumist Robile andis, tärkab Noal lootus. Üheskoos multibotiga asutakse otsima kaisukaru saatjat.
Tehnoloogia ja inimlikkus
Sarnaselt varasematele teostele käsitleb Peers tehnoloogiateemasid, mis üha enam avalikus ruumis kõne all on. Kõlavad ju pimeda tehnovaimustuse kõrval aina tihedamini ka hoiatused, et ühiskond on muutunud tehnoloogiast ülemäära sõltuvaks. Digitaalsed taristud, tehisintellektipõhised teenused ja automatiseeritud süsteemid on muutunud nii igapäevaseks, et nende katkemine halvaks kogu ühiskonna toimimise. Küsimus ei ole aga ainult selles, et tehnoloogia võib rikki minna, vaid selleski, et masinad ja seadmed võivad hakata tegutsema viisil, mida inimesed ei suuda ette näha ega ohjata. Robotite ja tehisintellekti suurenenud kasutamine tekitab küsimusi inimtöö väärtuse, töökohtade kadumise ja inimeste rolli kohta tehnoloogiliselt üleküllastunud ühiskonnas.
Peers suudab sarja „Tehnozombid“ avaosas käsitleda tehnoloogiat ambivalentsena: masinad võivad tuua küll kasu, kuid olla kurjades kätes ka uskumatult ohtlikud. Klassikalist ulmežanri motiivi, masinate ülestõusu, tõlgendab kirjanik lastekirjandusele omasel leebel ja lootusrikkal viisil. Konflikt ei ole siin kirjutatud lahendamatuks ja masendust tekitavaks, vaid selles keskendutakse väljapääsude leidmisele ja seiklustele. Vapper ja nutikas peategelase leiab peadpööritavates situatsioonides tänu sõpradega koostööle lahendused keerukatele dilemmadele ning sellest tulevalt küpseb moraalselt ja vaimselt.
Teos ei taandu moraliseerimisele, vaid kutsub lugejat arutlema, kuidas tehnoloogiline mugavus võib muutuda haavatavuseks, kus jookseb piir inimese ja masina vastutuse vahel ning kas masinad võivad võtta üle ülesanded, mis kujundavad inimlikkust. Tegemist on raskete eetiliste küsimustega, mille üle me igapäevaelus mõnd tehnovidinat kätte võttes ülemäära pead ei vaeva.
Peers tuntud headuses
Varasematest teostest on tuttav Peersi oskus noort lugejat huvikonksu otsas hoida, kaasates teda värvika ja empaatiat äratava peategelase, meeliköitvate mõistatuste ja nende lahendamise abil. Tegevustik kulgeb tempokalt ja hoogsalt, stseenid vahelduvad kiirelt, üllatavat momenti pakuvad ootamatud süžeepöörded. Kirjelduste asemel armastab autor kasutada sündmustikku kiirelt edasi viivat dialoogi. Tekst on edastatud lühikesi lugemisampse pakkuvate peatükkidena, mis muudab teose kergemini kättesaadavaks ka rahutule lugejale. Tõsiste teemade pehmendamiseks on teksti pikitud omajagu mahedat huumorit. See kõik loob lugemiskogemuse, mis on ühtaegu nii meelelahutuslik kui mõtlemapanev – just see, mida ühelt eelteismelistele mõeldud raamatult oodata võiks.
Tõlkinud Annika Kupits
Kirjastus Helios 2026, 258 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
