fbpx
Hüppa põhisisu juurde

Natalja Velchinskaya näitus taas lastekirjanduse keskuses

Eesti Lastekirjanduse Keskuse pööningugaleriis on 1. augustist avatud Natalja Velchinskaya näitus „Lilled ja kaardid“, mis jääb külastajatele avatuks kuni kuni 30. septembrini 2022.

Näitusel on väljas kunstniku tööd tema „botaaniliste lehtede ja geograafiliste kaartide“ kogust. Geograafilised kaardid on katsetused suminagashi tehnikas (Jaapani versioon tilgatrükist), kus joonistussule otsaga tilgutatud sumi-tindi viirud muutuvad salapäraste saarte kontuurideks. Tegemist on omamoodi mõtisklusega reisimisest, mida pole pandeemia-ajastul lihtne teostada.

Käsitsi värvitud siidkangastest valmistatud ja ülihoolikalt väikeste pistetega tikitud taimed on ühtaegu nii poeetiline tekstiilherbaarium kui botaaniku teaduslik töö, mis uurib justkui läbi luubi ürtide ja õisikute ehitust. Lahemaal veedetud lapsepõlve suvedest inspireeritud töödes on ühendatud mikro- ja makrokosmos – peegeldused meid ümbritsevast maailmast, võimsad kui ookean ja haprad kui liblika tiib.

Natalja Velchinskaya on lõpetanud Moskva Polügraafiainstituudi (praeguse nimega Moskva Polütehnilise Ülikooli trüki- ja meediatööstuse kõrgkool) ning ta õpetas samas ülikoolis graafilist disaini. Ta on Moskva Kunstnike Liidu ja Venemaa Kunstnike Loomeliidu liige, Moskva rahvusvahelise festivali Typomania kaasasutaja ning tüpograafikakursuse T_24 ja projekti „Typomania School“ (graafilise disaini algkursus) kaaskorraldaja.

Natalja Velchinskaya osaleb regulaarselt raamatu- ja kunstnikunukkude näitustel kodu- ja välismaal. Ta on pälvinud Venemaa Kunstnike Loomeliidu diplomi ning pronks- ja hõbemedali panuse eest rahvuskultuuri. Kunstniku töid on erakogudes Venemaal, Šveitsis, Kanadas, Itaalias, Poolas, Eestis. Näituse toob keskusesse Stuudio 14.

Näitus on avatud keskuse lahtiolekuaegadel:

Kuni 19. augustini
E,T, N, R 10–17
K 10–18
L, P suletud

Alates 22. augustist
E–R 10–18
L 11–16

Iisraeli kunstniku Lena Revenko näitus

2. augustil 2022 kell 17.00 avatakse Eesti Lastekirjanduse Keskuses maineka Iisraeli illustraatori Lena Revenko isikunäitus. Näituse avamise järel kell 18.00 peab illustraator keskuses ka loengu, kus kõneleb seal näha olevatest töödest lähemalt. Loeng toimub vene keeles ja on avatud kõikidele huvilistele.

Lena Revenko sündis 1976. aastal Minskis Valgevenes ja repatrieerus 14-aastaselt koos perega Iisraeli, kus ta elab Herzliyyas ning tegutseb kunstniku ja graafilise disainerina. Eesti publikule on tema looming tuntud nii Tallinna Illustratsioonitriennaalilt kui 2018. aastal Eesti Lastekirjanduse Keskuses toimunud näituselt „Jänesed, rebased ja teised inimesed“, kus ta osales koos Iisraeli kunstniku Irena Aizeniga.

Kunstnik ammutab inspiratsiooni erinevatest traditsioonidest: lasteraamatuillustratsioonidest, vanadest pärsia miniatuuridest, hiina maalikunstist, jaapani mangadest jne. Keskuses avatud näitusel saab uudistada valikut portreedest, mille kunstnikult tellis 2021. aastal Iisraelis avatud Juudi Rahva Muusem ANU.

Lena hakkas laste kunsti­­koolis käima 6-aastaselt. Selleks ajaks oli tema sahtlisse kogunenud juba hulk joonistusi, sest lahutatud vanemate lapsena vee­tis tulevane illustraator palju aega üksinda ja igavuse peletamiseks hakkas ta joonistama, saateks muinasjutud heliplaati­delt. 18-aastaselt astus ta kohustuslikku sõjaväeteenistusse, kus veetis kaks aastat graafilise disainerina, luues arvutimänge, mille abil lapsi julgustati araabia keelt õppima. Seejärel õppis ta Bezaleli Kunsti- ja Disainiakadeemias Jeruusalemmas, mille lõpetas BA kraadiga visuaalkommunikatsiooni ja illustratsiooni alal. Illustraatori töid on eksponeeritud Tōkyō, Kyōto, Shangai, Miami, Los Angelese ja Iisraeli galeriides.

Näitust on võimalik külastada Eesti Lastekirjanduse Keskuses kuni 3. septembrini 2022.

Lena Revenko portree pianistist ja heliloojast Lalo Shifrinist.

Lastekirjanduse keskus Hiiumaal

Eesti Lastekirjanduse Keskus on 1. juulil 2022 Kärdlas, kus toimub esimene rahvusvaheline Hiiumaa kirjandusfestival. Lastekirjanduse keskus koos ajakirjadega Hea Laps ja Täheke pakub reedel festivalil programmi lastele.

12.00  – Liis Sein ja Ulla Saar
13.00 – Tähekese ja Hea lapse lood ja mängud
14.00 – Viive Noor
15.00 – Kristiina Kass

Kirjandusfestival toimub Kärdla sadama alal 1.–3. juulini 2022. Seda korraldab Hiiumaa turismiklaster koostöös Kärdla raamatukoguga ja Hiiumaa vallaga.

Lisainfo leiad SA Hiiumaa Arenduskeskuse kodulehelt.

Koomiksivõistluse võitjad selgunud

Eesti Lastekirjanduse Keskuse korraldatud koomiksivõistluse „Kõige naljakam päev minu elus“ võitjad on selgunud. Osavõtt konkursist oli rõõmustavalt suur ja kokku esitati žüriile hindamiseks 215 tööd.   

Kõigi osalejate töödest valis oma lemmikud välja kolmeliikmeline žürii, kuhu kuulusid sügisest lastekirjanduse keskuses alustava koomiksiringi juhendajad ning professionaalsed koomiksikunstnikud Liisa Kruusmägi, Kristel Maamägi ja Elina Sildre.

Esimest ja teist kohta jäid jagama Anna Pajula Tallinna Avatud Koolist ja Keity Lukken, kes esindas Rakvere Sotsiaalkeskuse Laste päevakeskust. Kolmanda koha sai Uku Armin Randalu Kaarli koolist.

Lisaks anti välja 6 eripreemiat: idee eripreemia pälvis Helen Pikk Tartu Katoliku Hariduskeskusest; disaini eripreemiaga pärjati Tallinna Õismäe Gümnaasiumi õpilane Rasmus Margat; puändi eripreemia sai Gloria Zaika Narva Vanalinna Riigikoolist; nalja eripreemia vääriliseks arvati Kaili Olbri Tallinna Mustamäe Gümnaasiumist; eripreemia parima kassikoomiksi eest sai Ivonne Lee Toiger Tallinna Prantsuse Lütseumist ning hea tuju eripreemia sai Mirell Nurmla Kanepi Gümnaasiumist.

Lastekirjanduse keskus võtab auhindade kätte toimetamiseks võitjatega ühendust.

Loe keskuse koomiksiringi kohta lisa siit alalehelt.

Mirell Nurmla koomiks

„LUGEMISISU“ kutsub raamatukogusid liituma

Eesti Lastekirjanduse Keskuse lugemisprogramm „LUGEMISISU“ kutsub raamatukogusid 2022/2023 hooajaks liituma. Juba viiendat hooaega käivituv lugemisprogramm innustab 5–10-aastaseid lapsi lugema, pakkudes mängulist lisategevust ja raamatukogude teematunde. Lugemisprogramm kestab raamatukogudes 3. oktoobrist 2022 kuni 31. maini 2023.

„Lugemisisu“ võimaldab tugevdada raamatukogude koostööd klasside ja lasteaiarühmadega. 1.–4. klassi lapsed saavad raamatukogudes valida lugemiseks huvipakkuvat uudiskirjandust, mida soovitab ka lastekirjanduse keskus. Loetud raamatud paneb laps isiklikku lugemispassi kirja ja täidab kaasnevad ülesanded. Kooliaasta lõpus premeeritakse kõiki viis raamatut läbi lugenud ja lugemispassi täitnud lapsi lugemisdiplomiga. Lugemispassid on tõlgitud ka vene keelde.

Lasteaialapsed saavad lugemisprogrammis osaleda rühmana, kus õpetaja abiga tegutsetakse raamatutega ühiselt.

Raamatukogude registreerimine “Lugemisisu” programmi on avatud kuni 19. augustini 2022 SIIN.

Eelmisel hooajal osalenud raamatukogusid ei kanta automaatselt uue hooaja osalejate nimekirja. Kui soovite osalemist jätkata, registreeruge palun uuesti.

Lugemisprogrammiga liitunud raamatukogude esindajatele toimub 16. septembril stardikoolitus (virtuaalse ülekandega), kus tutvustatakse lugemisprogrammi, uuemat lastekirjandust ja programmiga kaasnevaid teematunde.

Teematundide metoodilisi materjale saavad programmis osalejad alla laadida ja lugemise edendamiseks lastega tegutsemisel kasutada. Teematundidest saab valida, kas mängida lugemismänge, uurida illustratsioone, tutvustada raamatu teekonda idee sünnist kuni raamatukogusse jõudmiseni või teha ise lasteajakirja. Kõige väiksematele selgitatakse raamatukogu olemust läbi teematunni „Nukitsamehe raamatukogu“. Sel aastal lisandub Eesti Rahvakultuuri Keskusest Maili Metssalu abil teematund muinasjutust.

Lõppenud hooajal osales lugemisprogrammis 196 raamatukogu üle Eesti, kelle hulgas oli nii väiksemaid maaraamatukogusid, maakondlikke keskraamatukogusid kui ka kooliraamatukogusid. Programmi alustati 2019. aasta alguses 26 raamatukoguga. Tänaseks on 21 raamatukogu programmis osalenud 4 aastal, lisaks neile 65 raamatukogu 3 aastal. Eelmisel hooajal kaasati lugemisprogrammiga tegutsema üle 8500 lapse, „Lugemisisu“ jõudis pea 250 lasteaiarühma ja raamatukogudes viidi läbi u 1570 üritust või „Lugemisisu“ teematundi (statistika veel täpsustub).

 „Lugemisisu“ programmis kasutatavate materjalide kujundaja on illustraator Kertu Sillaste.

Lugemisprogrammi toetab Kultuuriministeerium.

Lugemisprogrammi lisainfo ELK veebilehel ja Facebookis.

Head lugemisisu!

Lisainfo:
Anneli Kengsepp
„Lugemisisu“ programmi koordinaator
anneli.kengsepp@elk.ee

Näitus „Joostes huntidega“ Baris

Balti illustraatorite näitust „Joostes huntidega“ on võimalik külastada Itaalias Bari linnakodaniku muuseumis. Näitus on avatud 8.–26. juunini 2022.

Näitus keskendub Läänemere idakalda huntinimese pärimustele ja koondab Balti riikide illustraatorite töid. Näituse avamisest võtsid osa Eesti, Läti, Leedu ja Ukraina aukonsulid ning Bari abilinnapea kultuuri alal.

Balti illustraatorite näitus „Joostes huntidega“ sündis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja Itaalia Eesti Seltsi koostöös. Näitust rahastab Eesti Kultuuriministeerium ning Kultuurkapital ning seda toetavad Eesti, Läti ja Leedu suursaatkonnad Roomas. 2018. aastal Londoni raamatumessil alguse saanud näitust on eksponeeritud Poolas, Leedus ja Põhja-Itaalias Pordenones, Napoli lähedal Ischia saarel ning Roomas.

Loe näituse kohta lisa siit.

Leelo Tungal „Koera elu“

22. juunil, kui esimesed maasikad peenardes punaseks lähevad, tähistab oma sünnipäeva armastatud luuletaja ja sadade laulusõnade autor Leelo Tungal. Sel puhul otsisime varasalve riiuleilt üles ühe tema esimestest lasteluulekogudest. Palju õnne, Leelo Tungal!

Leelo Tungal „Koera elu“ (1976, illustreerinud Tiiu Lätt)

Ma ei tea, kas ka need lapsed, kellel kodus koer oli, ka nii innukalt omal ajal Leelo Tungla „Koera elu“ lugesid. Ju neil ikka oma penikesega hullamisest vahel veidi aega üle jäi. Ja ega selle õhukese, vaid kahtteist koertest pajatavat luuletust sisaldava kogu läbitöötamine iseenesest ka kuigi kaua aega võta. Ilmselt aga ei tekkinud koeraomanikel luulekoguga sellist emotsionaalset, igatsuslikku sidet kui neil, kellele koera ei lubatud. Minul, kel oma esimest koera ikka väga kaua oodata tuli, seisis raamat algul kaantega, veidi hiljem küll juba kahes tükis kuude kaupa padja all. Kui raamat veel kulus, ei raatsinud seda enam padja alla panna ja teos leidis aastateks auväärse koha mu lauasahtlis, mitte riiulil teiste raamatute kõrval. Päevas vähemalt korra sai kogu kätte võetud, loetud ja unistatud, mis oleks siis, kui mul oleks see vahva hirmus metsik hurt, kes „on sellest koeratõust, kes peab lugu jalanõust“. Või hoopis müramishimuline spanjel nagu Tanielil? Või linnukoer Tuks, keda veetleb voodi? Või terjer, kelle käpp koertekooli poomil ainult veidi väriseb? Tegelikult vahet polnud – ma oleks võtnud ükskõik millise koera, peaasi, et varsti!

Seni aga kui koera polnud, sai koeraluuletusi ise vihikusse ümber kirjutatud (tindiplekke küll kaunistuseks kogemata vahele poetatud) ja neile illustraatori piltidele võimalikult sarnased koerad juurde joonistatud. Ainult puudelkoera lehv, mis raamatupildil oli roosa, kuid Tungla tekstis punane, sai ümberjoonistuses ikka punaseks tehtud.

Leelo Tungal teab, et ilma koerata elu on koeraelu, ilma koerata lapsepõlv koerapõli.

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Steni muinasjutuvõistluse võitjad

Eesti Lastekirjanduse Keskuses toimunud pidulikul auhinnatseremoonial kuulutati välja Sten Roosi nimelise muinasjutuvõistluse võitjad. Võistlus toimus sel aastal juba 30. korda ning sellest võtsid osa 11–15-aastased õpilased üle kogu Eesti.

Kokku saadeti konkursile 261 muinasjuttu ning noori jutumeistreid osales 59 koolist. Muinasjutte võis kirjutada vabalt valitud teemal ning neid hindas kuueliikmeline žürii, kuhu kuulusid võistluse algataja Ann Roos, lastekirjanduse kriitik Krista Kumberg Lääne Maakonna Keskraamatukogust, lastekirjanik ja ajakirja Hea Laps peatoimetaja Kätlin Vainola, folklorist ja Eesti Rahvaluule Arhiivi juhataja Risto Järv ning Tiina Undrits ja Ülle Väljataga Eesti Lastekirjanduse Keskusest.

Esikoha võitis Miina Härma Gümnaasiumi 5. klassi õpilane Silvia Kronberg muinasjutuga „Väike rüütel kärbes“. Teise koha pälvis Ariina Kuldmeri Oru Kooli 7. klassist muinasjutu „Naeratus“ eest ning kolmandale kohale tuli Vastseliina Gümnaasiumi 7. klassi õpilane Krete Rutov värssmuinasjutuga „Yini teekond“.

Žüriiliikmele Krista Kumbergile teeb rõõmu, et võistlusele esitatud tööde hulk ei ole aastatega märgatavalt vähenenud, geograafia ahenenud ega tase langenud. Tema sõnul esitati võistlusele palju filmilikke ja hoogsaid seiklusmuinasjutte, milles rohkesti võlukunsti, draakoneid ja võitlusi. Samuti tõi ta välja, et sel aastal oli suhteliselt vähe tuntud muinasjuttude tänapäevastamist ja parodeerimist, kuid endiselt on lastele oluline sõbra leidmise teema. „Ka loetu on lapsi mõjutanud – näiteks Andrus Kiviräha laste- ja muidugi rahvajutud oma traditsioonilise formaadi ja tegelaskujudega,“ lisas Kumberg. Žüriiliikmena oletas ta, et võistlusele esitatakse palju muinasjutte, milles üheks tegelaseks on haigus. „Koroonaviirusega kimpus olemine võinuks lapsi inspireerida, aga taolisi lugusid oli päris vähe,“ möönis kirjandusuurija. Võistlustööde lugemine tekitas žüriiliikmes rahulolu ja imetlust: „Endiselt on suur hulk lapsi, kes mõtlevad välja muinasjutte ja kirjutavad ilusas eesti keeles. See ongi Sten Roosi muinasjutuvõistluse eesmärk läbi kõigi nende aastate.“

Lisaks esikolmikule anti välja ka hulganisti eriauhindu Eesti Lastekirjanduse Keskuselt, ajakirjalt Hea Laps, ajalehelt Lääne Elu, Lääne Maakonna Keskraamatukogult, Eesti Rahvaluule Arhiivilt jt-lt. Kokku anti välja 29 auhinda. Tutvu võitjate täisnimekirjaga siin.

Muinasjutuvõistluse algatasid aastal 1993 Haapsalust pärit Ants ja Ann Roos oma poja Steni mälestuseks. Alates 2018. aastast korraldab võistlust Eesti Lastekirjanduse Keskus.

Juuni 2022. Jurga Vilė, Lina Itagaki „Siberi haiku“*

Jurga Vilė ja Lina Itagaki „Siberi haiku“ ilmumine meie kirjandusmaastikule oleks märgiline juba siis, kui tegemist oleks ainuüksi tõlkega leedu lastekirjandusest või graafilise romaaniga või lastele küüditamisest rääkiva raamatuga. Et aga ühte teosesse on koondunud kõik need kolm aspekti, teeb raamatu poelettidele jõudmise veelgi suuremaks sündmuseks.

Lai rahvusvaheline tuntus ja tunnustatus

Liig vähe teame me ikka veel Baltimaade kaasaegsetest lasteraamatutest, kuigi Leedu lastekirjandust on hakanud, tõsi küll, paaril viimasel aastal juba pisut rohkem meieni jõudma. Meenutatagu siinkohal kasvõi Lina Žutautė menukat sarja Kake Makest või maineka illustraatori Kęstutis Kasparavičiuse lummavaid pildiraamatuid. Tunamullu said eesti lapsed võimaluse tutvuda ka leedu lastekirjanduse ühe tõlgituma teosega, Evelina Daciūtė filosoofilise pildiraamatuga „Õnn on rebane“. Eriline tänu kuulub siin kindlasti tõlkijatele Ieva Marija Kuzminaitėle ja Tiina Kattelile (neist viimase eesti keelde vahendatud on ka „Siberi haiku“), aga kirjastustelegi, kes sellise suure riski on julgenud võtta.


Erinevalt eelmainitud teostest, mis on mõeldud peamiselt mudilastele, näeb „Siberi haiku“ oma lugejatena peamiselt kümneaastastest vanemaid lapsi ja noori. Märgatavalt laiem on olnud ka „Siberi haiku“ rahvusvaheline tuntus ja tunnustatus. Raamat on tõlgitud kümnetesse keeltesse, saanud sadu kiitvaid hinnanguid ning võitnud lisaks 2017. aasta parima Leedu laste ja noorteraamatu tiitlile ka mitmeid rahvusvahelisi lasteraamatuauhindu, nagu Deutscher Jugendliteraturpreis Saksamaal või Jānis Baltvilksi preemia Lätis, aga arvatud ka White Raven kataloogi ning Bologna Ragazzi preemia ja IBBY aunimekirja nominendiks.

Abiks ajaloo mõistmisel


Niisiis on rõõm, et see, kodumaal küll juba 2017. aastal ilmunud teos, lõpuks ka eesti keeles kättesaadavaks sai. Eriti seetõttu, et miskit analoogset eesti lastekirjanikel seni pakkuda pole olnud. Siberisse küüditamise teemat on käsitlenud küll Leelo Tungal mälestusteoses „Seltsimees laps“, kuid peamiste lugejatena pole siin lapsi silmas peetud. Turbulentsete aegade Rootsi põgenemiste valge laigu meie lastekirjanduses on kenasti katnud Juhani Püttsepa mullu ilmunud „On kuu kui kuldne laev“. Et mälestused ei tuhmuks, oleks vaja kindlasti käsitleda ka küüditamise lugusid lastele huvipakkuval ja sobival viisil. On ju ilmselge, et suurem osa ajalooteadmistest jõuab meieni läbi kultuuri – filmide, raamatute ja pajatatud lugude, mitte ajalooõpikute kaudu.


Küllap täitsid kirjanik Jurga Vilė ja illustraator Lina Itagaki oma graafilise jutustusega analoogse valge laigu leedu lastekirjanduses. Et tegemist on autorite duo esikteosega, tekitab esialgu hämmeldust niivõrd raske teema valik. Teost lugedes saab aga ilmselgeks, et selle loo – tegemist on Jurga Vilė isa Algise mälestuste kirjapanekuga – enese sees hoidmine polnud kauem lihtsalt võimalik. Tuginemine tegelikkusel on aga vaid üks osa teosest. Suur osa teksti mõjuvusest tuleneb sellest, et reaaliaga on põimitud mitmeid fantaasiaelemente, mis aitavad esile tulla kirjeldatud sündmuste absurdsusel, aga samas ka luua mõjuvaid kujundeid ja rõhutada olulisimat. Esialgu kunstlikuna tunduda võiv Jaapani teemagi on teosesse osavalt ja orgaaniliselt integreeritud, nii et see ühendab keerukad ajad sisemise rahu leidmise temaatikaga.


Idee edastamiseks valitud graafilise romaani vormil on mitmeid plusse. Noorel, kes kasvanud üha enam visuaalile keskenduvas ühiskonnas, on ehk kontakt raamatuga nõnda kergem tekkima. Samuti sobib taoline multimodaalne tekst, mis põimib endasse pilti, sõnalist jutustust, jutumulle, tegevusjuhendeid jmt, sageli hüplike ja ebaselgete, vahel ka konkreetse ajalise teljeta meenutuste edasiandmiseks suurepäraselt. Võibolla on just graafiline romaan üks otstarbekamaid viise valulike mälestuste käsitlemiseks? Ka Art Spiegelmani „Maus“, mille keskmes on holokaust, valinud sama tee.


Kuidas säilitada inimlikkus igasugustes oludes?

„Siberi haiku“ pole kindlasti raamat, mida lastele ja noortele uinumiseelseks lõõgastuseks soovitada, liiga palju tumedaid tundeid võib see äratada. Teose esile kutsutud kurbus ja jõuetus, aga ka viha ja kättemaksuiha panevad mõtlema, kuidas sellised asjad sündida saavad ning mida teha, et neid ära hoida. Veelgi olulisemana kerkib aga esile küsimus, kuidas ise, elades niisugusel ajal ja tingimustes, säilitada inimlikkus, mitte muutuda anastajaks, okupandiks, rõhujaks, mitteinimeseks. See ei ole lihtne teise põse ette keeramine ja alistumine lootuses paremale, see on selge ja ühtne vastupanu läbi kultuuri – läbi koorilaulu, läbi luuletamise, läbi millegi ilusa tegemise oma kätega, olgu selleks siis kudumine, kurgede voltimine, koduõunte seemnete mahapanek. Olgugi kohati ehk leedulikult sentimentaalne, lõhub ülihaleduse tunde lapsest peategelane, kes asju oma senise elukogemuse baasilt kirjeldab, nii et esile kerkib pigem üksteisehoidmine soojus, vastaspoole mõistmine, ilu ja elujõu leidmine kõige masendavamates oludeski.


Raamatu eessõnas kirjutab autor, kuidas ta isa lapsi lõunalauas korrale kutsus, kui nad vennaga lollitama kippusid, meenutades Siberis kogetud õnnetunnet külmunud kartuli leidmisel. Nii aitab kogu raamat lugejal asju ehk avarama pilguga vaadata ning õpetab oma hingesopist üles leidma rõõmu- ja tänutunde. Kuidagi kohatu tundub teost lõpetades kurta selle üle, et raamat nii vaevaliselt lahti püsib ja köide lugemiseks pidevat mudimist vajab.

Tõlkinud Tiina Kattel
Kirjastus Draakon & Kuu, 240 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

*Arvustus on ilmunud ka 31. mai Eesti Päevalehes