Kui praegu ilmub noorteraamatuid igal aastal kümneid, siis eelmise sajandi kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel ei olnud see paraku nii – heal juhul ilmus üks raamat paari aasta kohta. Ilmselt oli see ka põhjuseks, miks iga uut noorteraamatut tervitati suure vaimustusega ja praegused viie- ja kuuekümnesed naised meenutavad neid heldimusega. Ka Aino Perviku „Õhupall“ võitis tolleaegsete teismeliste südame. Raamatu toonasest populaarsusest räägib ka tõik, et 1972. aastal tõlgiti „Õhupall“ läti ja leedu keelde.
Suvevaheaja lõpus lähevad ühe Tallinna kooli abituriendid Riiga jalgrattamatkale. Suurlinn aga ahvatleb pärast pikka matka paljude võimalustega. Väike seltskond noori otsustab minna restorani sööma, söögi kõrvale tellitakse ka veini. Saadakse tuttavaks endast veidi vanemate Ungari noormeestega, kellega ühiselt õhtut veedetakse. Kuigi matkajuht oma päevikus jätab sündmuse kajastamata, jõuab info sellest kooli. Tänapäevastes noorteromaanides toimuva kõrval tundub eeltoodud seik üsnagi süütu, kuid raamatus tekib restoranis käimisest suur probleem. Kuna teos on ilmunud sügaval nõukogude ajal, siis kannab ta ka oma ajastu pitserit: valesti käitunud tüdruk mõistetakse hukka, kaalutakse isegi koolist väljaviskamist, kuid siiski otsustatakse hakata teda ümber kasvatama.
Mulle meeldib, kuidas Aino Pervik on tegelasi kujutanud – need on tavalised keskkooliõpilased, ega suurt erinevust praeguste noortega märkagi. Nagu selles vanuses ikka, tekivad esimesed armumised, aga ka pettumised. Keerulised on ka tüdrukute omavahelised suhted, eriti kui silma rõõmustab sama noormees. Aga isegi juhul, kui oma noormees on olemas ja suhe tundub täiesti kindel, selgub, et suhet hoida ei olegi nii lihtne. Peategelane Nele, kes on välimuselt kena ja atraktiivne, jätab algul üsnagi arrogantse mulje – ta on oma ilust teadlik ja käitub ka vastavalt. Ajapikku tuleb välja tema teine pool. Näiteks kui tüdruk tajub ühel peol, et ta on teisele neiule haiget teinud, siis tunneb ta ennast halvasti ega arenda tärkavat suhet noormehega edasi. Tuuli, Nele parim sõbranna, on küll hea õpilane, kuid tunneb ennast ebakindlalt ja seetõttu tegeleb pidevalt enda analüüsimisega. Teeb seda ka siis, kui on koos oma noormehega, mõistmata, et just see pidev eneses kahtlemine võib olla teistele koormav.
Seda mõnusat noorsooromaani võib kahtlemata kätte võtta ka praegu, kuid lugedes tuleb meeles pidada raamatu ilmumisaega ja ignoreerida tolleaegset kasvatuslikku eesmärki, isegi kui see oli mõeldud irooniana. Kuigi praegu see osa teosest üllatab, siis noorpõlve lugemiskogemusest ei ole need seigad meelde jäänud.
Eesti Raamat, 1969
Helin Puksand, Eesti Lastekirjanduse Keskuse praktikant
