Pühade eel ilmunud Alf Prøyseni „Jõuluvanade vahetus“ tõi mälusopist esile sama autori muinasjutu „Kitsetall, kes oskas lugeda kümneni“. Maineka Norra kirjaniku (siis küll Alf Preiseniks transkribeeritu) teose tõlkis venekeelse väljaande järgi Helle Michelson.
Küllap oskavad paljud tänasedki väikesed lugejad asetada end raamatu peategelase, väikese, kuid aruka kitsekese nahka, kelle nupukus päästab teiste, teda alguses kiusanud loomade päeva. Purjeka ülekoormuse mõõtmiseks osutub pisikese kitsetalle oskus igati vajalikuks ja niimoodi teiste austuse ära teeninuna saab kitseke veesõidukil töö piletikontrollijana. Jutuke on lihtne ja kaasahaarav. Pideva kordamise abil saavad pisikestele raamatusõpradele kui võluväel selgeks numbrid ühest kümneni ja koduloomade nimetused, laeva ametimeestest rääkimata.
Tea kas just seepärast, et mudilasele loeb raamatute ette enamasti täiskasvanu ja nii jääb rohkem aega muule keskenduda, kuid eriliselt ongi meelde sööbinud just raamatu pildid. See armas kikkis sabaga kitseke veepinnalt oma peegelpilti imetlemas, tigeda näoga lehm, kelluke kaelas, üleloomastatud purjekas, mis kohe-kohe põhja võib vajuda – kõik see on teost taas kätte võttes nii tuttav ja kodune. Eestikeelse väljaande illustratsioonid võeti üle venekeelsest väljaandest. Need on sündinud armastatud vene kunstniku ja animatsioonitööstuse ühe asutaja Vladimir Sutejevi käe läbi. Kitsetall seikleb lisaks raamatule ka animafilmis.
Pole vist last, kes kümneni lugeda oskava kitsetalle lugu ei teaks. See pole ka imekspandav, sest 1964. aasta raamatu tagakaanelt leiame muljetavaldava trükiarvu – 40 000 eksemplari. Tänaseks on raamatust valminud kaks kordustrükki – 2001. ja 2015. aastal. Nende tiraažid on, tõsi küll, pisut väiksemad.
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
