Värsslugu meie lastekirjanduse tuntuimast peokorraldajast, nagu Krista Kumberg* tabavalt väljendub, on küll vist üks neid tekste, mida iga Eesti inimene teab ja armastab. Enamasti ollakse sellega, tõsi küll, tuttav pigem viisistatuna.
„Mutionu pühadepidu“ ilmus esmakordselt lasteajakirja „Päiksetar“ ainumas, 1926. aasta märtsikuu numbris ning oli praeguseks populaarseks saanud kuuesalmilisest versioonist koguni kolm korda pikem ja mõnevõrra värvikam. Esmaversiooni kaheksateistkümnes salmis kirjeldatakse lisaks peole enesele ka selle aset leidmise aega, ettevalmistusi, mis hõlmasid nii õlle pruulimist, saiategu kui munade keetmist, ja peo hilisemat, ülemeelikumat faasi, milles tantsuhoos jänes siili käpale vajudes suurema kähmluse esile kutsub, nii et kaaren peolt paistes nokaga lahkub, põder aga koguni igaveseks lonkama jääb. Mine sa tea, ehk oligi tekst esialgu mõeldud mitte lustaka peokirjeldusena, vaid loodud pigem hoiatama noori lugejaid vägijookide tarbimise kahjulike mõjude eest.
1998. aasta Nukitsas teatab Andres Jaaksoo* „Mutionu pühadepeo“ algvariandi leiust. Tõenäoliselt sellest innustununa asus Reet Krusten* värssloo päritolu põhjalikumalt uurima. Siiski ei õnnestunud tal välja selgitada, millal, kuidas ja kes otsustas värssloost laiemasse käibesse läinud siivsama ja lühema variandi teha ning selle viisistada. Omajagu segadust on tekitanud ka teksti autorlus, kuna esmatrükis ilmus see vaid pseudonüümi A. all. Rahvaviisi kasutava lauluna on „Mutionu pidu“ 20. sajandi kolmekümnendatest alates koolilaulikus püsinud, kandes nii mõnelgi korral sõnade autori osas märget „Lastelehe järgi“ või „rahvaluule“. Kui teos esmakordselt omaette raamatukaante vahel välja anti, juhtus see Rootsis, Stockholmis 1954. aastal; raamatus on märgitud küll illustraator, kuid mitte teksti autorit. Kodumaal 1967. aastal eraldi raamatuna ilmunud variant kannab lõpuks Alide Dahlbergi (1891–1981) nime ja on autori poolt ka omaks tunnistanud. Kas aga teksti lühenduse autor on samuti tema ise või hoopis keegi teine, on tänaseni teadmata.
Esmatrüki teksti ilmestavad ajakirjas must-valged koomiksilaadis pildid, mille autorit pole märgitud. Omaette raamatutena ilmununa on tekst saanud illustratsioonid Raoul Linnult, Ilmar Linnatilt, Raivo Järvilt, Elina Sildrelt, Ülle Kuldkepilt, Priit Realt. Kui siia lisada veel kogumikes ilmunud illustratsioonid, võib kunstnikke olla lausa kümmekond.
Nii nagu illustraatoreid, on „Mutionu pidu“ inspireerinud ka kirjanikke. Üks huvitavamaid edasiarendusi/ tõlgendusi neist on Aino Perviku jutustus „Maailm Sulelise ja Karvasega“ (2000), milles kirjanik vaatleb peokülaliste elukäiku pärast metsaraiet, lisades nõnda Dahlbergi tekstilegi ohtralt lisakihte.
„Mutionu pidu“ on omaette raamatuna ilmunud: 1954 (pealkirjaga „Mutionu“, ill. Raoul Lind); Eesti Raamat 1967 (ill. Ilmar Linnat;); Tiritamm 1996 (ill. Raivo Järvi); Soha 2002 (ill. Elina Sildre); Kuma 2003 (ill. Ülle Kuldkepp); TEA Kirjastus 2010 (ill. Priit Rea); Hea Lugu 2014 (ill. Ilmar Linnat).
*Jaaksoo, Andres. „„Mutionu peo“ algvariant leitud“. Nukits, 1998, lk 18-19.
*Krusten, Reet. „Alide Dahlbergi juhtum“. Raamatukogu, 2004, nr 6, lk 18-19.
*Kumberg, Krista. „Mutionu pidu“. Eesti lastekirjanduse kuldvara. Eesti Lastekirjanduse Keskus, 2018, lk 40-41.
„Mutionu peo“ väljaanded omaette raamatuna:
R. Lind, 1954 (pealkirjaga „Mutionu“, ill. Raoul Lind)
Eesti Raamat, 1967 (ill. Ilmar Linnat)
Tiritamm, 1996 (ill. Raivo Järvi)
Soha, 2002 (ill. Elina Sildre)
Kuma, 2003 (ill. Ülle Kuldkepp)
TEA Kirjastus, 2010 (ill. Priit Rea)
Hea Lugu, 2014 (ill. Ilmar Linnat)
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
