Ameerika kirjanikult Julie Buxbaumilt (s 1977), kes on innukamatele eesti lugejatele tuntud kui noorteromaani „Ütle mulle kolme asja“ (2016) autor, ilmus hiljuti järjekordne teos. Raamat „Kui sõnadest jääb puudu“ (What to say next, 2017) näitab autorit kui tundlikku eluvaatlejat, kel on rääkida vägagi silmiavav lugu.
Sarnaselt eelmisele raamatule kasutab kirjanik siin võtet asetada oma tegelased loo alguses pealtnäha väljapääsmatusse olukorda. Teoses jutustavad kaks keskkoolinoort vaheldumisi oma lugu. Katherine Lowell, keda kutsutakse peamiselt Kitiks, kuulub ameerika noortefilmidest tuttava koolihierarhia järgi kõige popimate tüdrukute hulka. Ta on ilus, tark ja seltsiv, tema arvamusega arvestatakse, temaga tahetakse koos olla. Hiljuti on ta liiklusõnnetuses isa kaotanud. Sõprade pidevast kaastundest väsinuna ja selle eest põgenedes otsustab ta istuda lõunasöögiks Davidi juurde, kes on tuntud vaikse ja teistest eemale hoidva loomuse poolest. Ometi otsustab David just sel päeval oma tavapärasest tagasihoidlikkusest loobuda, end ületada ja tüdrukuga juttu teha, nagu tema vanem õde talle on soovitanud. Nimelt on Davidil diagnoositud kõrgfunktsionaalne autism, mistõttu jääb ta sotsiaalsetes olukordades sageli hätta. Poisil on raskusi olukordade adekvaatse tajumisega ning sündmuste nägemisega teise inimese vaatepunktist. Davidi jaoks on delikaatsus vaid üks valetamise vorm. Nõnda on juba aastaid olnud häiritud tema suhtlus eakaaslaste ja õpetajategagi, kuigi õppeedukusega pole poisil mingeid probleeme.
Kaks näiliselt väga erinevat noort leiavad üksteiselt tuge ja innustust. Kit hakkab tasapisi leppima leinaga, David aga saab juurde eneseusku, et ta on väärtuslik ka iseendana, just sellisena, nagu ta loodud on. Siis aga, kui asjad peategelaste jaoks sujuma hakkavad, sekkuvad koolikaaslased. Probleemid kerkivad üles ka peresuhetes ja nii ongi noored varsti veel hullemas olukorras kui enne.
Kirjaniku loodud karakterid on igati usutavad, elulised. Nii David kui Kit võiksid vabalt jalutada meile vastu koolis või tänaval. Probleemid, mida teos kirjeldab – eakaaslaste omavahelised suhted, identiteet, peresuhted, õpetajate eelarvamuslikud hoiakud õpilaste suhtes, sildistamine, internetikius jne –, pole kitsalt ameerikalikud ega ka ainult noorte omad, vaid üldinimlikud. Kindlasti pakub see lugejatele võimalust nii kaasaelamiseks kui enese eluga paralleelide tõmbamiseks.
Buxbaum on osav erinevaid karaktereid ja probleeme ühtseks süžeeks põimima. Ta on nupukas ja leidlik ega lange stampide küüsi. Noort rahutut lugejat kutsuvad sündmustega kaasa ootamatud süžeepöörded, kiiresti vahelduvad hingemaastikud ja tegelaste meenutused minevikust. Peatükid lõpevad sageli huvikonksuga, nii et raske on raamatut käest panna. Stseenid on osavalt seotud mõjusaks tervikuks, nõnda et traagelniidid häirima ei jää. Üllatused kannavad teost kogu ulatuses, kõik selle rohked kihid avanevad lõplikult alles viimastel lehekülgedel.
Julie Buxbaumi loomingut võrreldakse internetilehekülgedel tihti meie lugejatelegi tuntud E. Lockharti („Me olime valetajad“), Jennifer Niveni („Elu helged paigad“) ja Rainbow Rowelli („Eleanor & Park“) omaga. Tõsi mis tõsi – Buxbaum ühendab endas Rowelli sotsiaalse tundlikkuse ja soojuse, Niveni oskuse näha noorte sügavaimatesse hingesoppidesse ning E. Lockharti meisterlikkuse põneva sündmustiku loomisel. Mida veel ühelt köitvalt noorteraamatult tahta!
Tõlkinud René Tendermann
Kujundanud Jan Garshnek
Rahva Raamat, 2019
288 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
