Möödunud aasta 24. veebruaril muutus meie maailm kardinaalselt. Sõda, mis tundus varem olevat vana, kauge ja võõras teema, oli ühtäkki siinsamas, vaid tuhatkonna kilomeetri kaugusel. Saabuvad põgenikud tõid sõjateema aga veelgi lähemale, peaaegu et otse koduukse ette. Nii saimegi lisaks meediast saadavale vahendatud meeldetuletusele ka vahetud ja isiklikud kokkupuuted linnapildist, trepikojast, koolist, klassist, huviringist. Siis polnudki ehk küsimust kas, vaid pigem millal ja mil moel need sündmused meie lastekirjandusse jõuavad ja niimoodi meie lastele tuge pakkuda saavad. Hea, et jõudsid just läbi Indrek Koffi tundliku ja avara teksti ning Olga Drachkovska jõulise ja toetava pildikeele.
Koffi omanäoline lähenemine
Seni tuli lastel, kes kas siis omapäi või vanemate ning kooli- ja lasteaiaõpetajate õhutusel sõjasündmusi kirjanduse abil mõtestada püüdsid, läbi ajada kas tõlketeoste või varem kirjutatud algupäranditega. Tõlkeraamatuist on enim tähelepanu saanud ukrainlaste Romana Romanõsõni ja Andri Lessivi „Sõda, mis muutis Rondot“ (2022), mis kodumaal ilmus peale Krimmi annekteerimist 2014. aastal, ning itaalia autori Bianca Maria Tricarico „Trummilinn“ (2022), mis valmis enne täiemahulise sõja puhkemist. Mõlemad raamatud kasutavad lapse säästmiseks muinasjutuvormi. Realistlikumas laadis on eesti autoreist sõjateemat kajastanud Aino Pervik pildiraamatus „Roosaliisa prillid“ (2014). Sõjaga kaasnevat pagulaskriisi aitab lastele selgitada Aino Perviku „Draakonid võõrsil“ (2002). Hiljuti ilmunuist tasuks ses kontekstis tähelepanu juhtida ka Chris Naylor-Ballesterosi pildiraamatule „Kohver“ (2022) ja Kertu Sillaste sõnatule raamatule „Appi!“(2021). Indrek Koff on aga teema avamiseks valinud hoopis teistsuguse lähtekoha kui eelmainitud teosed. Ta kasutab küll üldfilosoofilisemat vaatenurka, kuid seob selle sügavalt isikliku tunnetusega, mis teeb raamatust emotsionaalselt vägagi mõjuva teose.
Lootuse peale sõja hammas ei hakka
Koff alustab lapsele lähedastest nähtustest, et tuua need mõistusevastased ja uskumatud sündmused lugejale tajutavatesse piiridesse. Ta loob ilmeka paralleeli tavalise rahuajaelu ja ekstreemse sõjaolukorra vahel, kõrvutades ilmastikunähtusi. Ta asetab sõja ajal sadavad pommid kõrvu lume ja vihmaga, vihisevad kuulid tuulega. Niimoodi loob ta lapsele arusaadava kujutluspildi, millelt saab edasi liikuda, selgitades sõda erinevate tahkude alt. Kuid ükskõik, kust kandist ka sõda ei vaadeldaks, ikka jõutakse tõdemuseni, et kuigi sõda pole mitte kellelegi vaja, on inimesi, kes seda ei mõista. Olulisimaks kujundiks tõuseb sõda kui määrija, rikkuja, hävitaja.
Koff on oma sõnastuses küll poeetiline, kuid selgesõnaline ja kohati ehk liigagi jõuline. Seda ei saa aga talle teemat arvestades ette heita. Pinge kasvab lause lause haaval, lehekülg lehekülje järel ja sunnib küsima, kuhu autor niimoodi välja jõuda soovib, mis suunas ta juttu tüürib. See hirmutab ja sunnib küsima, kas tõesti paiskab autor meid otsatusse masendusse, kust mingit väljapääsu ei paista. Lugejal tulebki pinge leevenemist oodata viimase leheküljeni, kus kirjanik väidab, et on siiski olemas asi, mida sõda määrida, hävitada ja võtta ei saa. „Lootuse peale sõja hammas ei hakka. Ei hakka! Pole lootustki!“ kirjutab Koff, tekitades niimoodi meeletu vabanemise tunde. Pole kahtlustki, et me usume teda.
Põnevalt lahendatud kakskeelne teos
Raamat on huvitav ka vormiliselt. Tegemist on tirelraamatuga, mille tekst algab ühelt poolt eesti ja teiselt poolt ukraina keeles, raamatu keskel saavad erikeelelised tekstid sõbralikult kokku. Teksti on illustreerinud ukraina kunstnik Oksana Drachkovska. Tema värvivalik on langenud peamiselt sõjaväerohelise erinevate varjundite ja tumehallide-mustade toonide kasuks. Justkui rõhutamaks tumedamate toonide kõrval olevat lootust, on kunstnik näpuotsaga, kuid siiski järjekindlalt lisanud ka telliskivipunast, eredamat rohelist ja valget. Kui ukraina- ja eestikeelse teksti pildid on muidu samasugused, siis kokkusaamise lehekülg on lahendatud ühtse pildina. Ukrainakeelse variandi pilt on heledamates toonides, kujutades valgeid inimfiguure tärkavate taimedega südameis. Eestikeelse teksti osa on seevastu märksa süngemates toonides, justkui äraspidine, tumedate majade rusudele langevate heleroheliste okstega.
Pealkiri „Kes võidab?“ võtab hästi kokku teose ideestiku ja kutsub küsima, kas sõjas saab olla võitjaid. Raamatu kaanepildil okastraataia taustal ripub riidepuul sõjaväepintsak. Selle südamekohast tärkavad lilled ja põuest tõusevad lendu lootuselinnud. Loodame, et üsna pea saab pintsakud just nõnda riidepuudele ära paigutada ja neid pole vaja enam mitte kunagi välja võtta.
Illustreerinud Oksana Drachkovska
Tõlkinud Katja Novak
Kirjastus Härra Tee & proua Kohvi, 60 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
