Napp lehekülgede arv raamatus ei tähenda alati seda, et lehtedele mahutatu oleks kergesti hoomatav või mõeldud kõige noorematele lugejatele. „Ketsid“ on sellest hea tõestus.
Cornelia Travniceki 2012. aastal ilmunud debüütromaan on kujunenud Austria tänapäevase noortekirjanduse klassikaliseks teoseks. „Ketsid“ on pälvinud erinevaid auhindu, kinnitatud nii Saksamaa kui Austria koolides kohustuslikuks kirjanduseks ning viinud autori kohtuma lugejatega üle terve maailma. 2013. aastal jõudis autor ka Eestisse. Puhas rõõm, et Madli Oras Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni „meistri-selli“ programmi raames just selle teose valis ja eesti lugejateni tõi.
Kildudeks lõhutud elu ja raamat
Raamat algab lõpust, kui lugeja kohtub Maega veel tundmatu inimese surivoodil. Kauaks me siiski sinna ei jää, vaid algab peategelase elus eri perioodide vahel hüppamine. Esimene ajaliin viib meid minevikku, kus teismeline Mae leiab oma punkari, Tamara. Sigaretiküsimisest saab alguse ühine jäätisesöömine ning õllejoomine ja Viini tänavatel elamine. Järgmine ajaliin viib olevikku. Täiskasvanuks sirgunud Mae jagab oma elu arhitekt Jakobiga, kes on usaldusväärne ning etteaimatav. Järgmine, võib-olla kõige valusam põige, Mae ja tema venna idüllilisena tunduvasse lapsepõlve, mis püsib sellisena vaid paari lõigu jagu. Intensiivne kihiline tekst ning ajakildude vahel liikumine annavad raamatule sügavuse ja sisu. Ja kui algul tundub killukeste vahel liikumine liiga tihedana, siis raamatu lõpuks saab kildudest võrdlemisi väheste puudujääkidega pilt, mida vaadates esitada küsimusi ja otsida vastuseid.
Kes on Mae?
Lihtne on öelda, et Mae on lihtsalt üks ärahellitatud teismeline, kes kõigele lisaks on vihane, ebaviisakas ja otsekohene. Selle kõige taustal on ta ka meeleheitlik ning üksik. Ta tunneb nii palju, ent ei ole kohta, kus kõiki neid tundeid väljendada. Tüdruku esimene suur kurbus surutakse väikeste valgete kuulide abil peitu ning pole kedagi, kes õpetaks, kuidas nende uskumatult suurte väljakutsetega turvaliselt toime tulla.
„Mae tuli mulle tegelasena pähe, kuna olin enda tutvusringkonnas tähele pannud, mis juhtub, kui peres on täiskasvanud sattunud kriisi ega saa abi – ja pole seetõttu võimelised omaenda lapsi samast kriisist läbi aitama. Lapsed arendavad välja omaenda toimetulekustrateegiad, mõned paremad, mõned halvemad, mõned veidramad. Neid saadab viha täiskasvanute vastu, kuna nad tunnevad end mahajäetuna, kuid samal ajal teavad nad, et ka nende vanemad on kõigest inimesed, kellel võib halvasti minna. „Ketsides“ on veel palju-palju teisi, väiksemaid lugusid – see on see, mis muudabki raamatu mitmekihiliseks,“ kirjutab raamatu autor Travnicek raamatu tõlkija Madli Orasega peetud kirjavahetuses*.
Mida tähendab perekond?
Mae kaotab korduvalt lähedasi inimesi ja kuigi iga kord on see katsumus natuke teistmoodi, siis iga kord puruneb ta perekond; kas siis sünniga saadud või ise loodud.
Olenemata sellest, mis elu killukeses me Maega oleme, ta ei ole kunagi üksi. Kodus on ema, on isa ja on vend. Pärast venna surma ei suuda ema ega isa oma kaotusvalus Maed toetada ning perekond laguneb. Mae aga leiab koos Tamaraga Viini punkarite subkultuuri, tänavaelu ja ühiskonnaga tüllimineku. Ja kuigi Tamara vahetub Jakobi vastu, siis visiseva tüli kulminatsiooniks on hoopis kohtumised kriminaalhooldusametnikuga ja üldkasuliku töö tunnid AIDSi tugikeskuses, mis viib järgmise killuni.
Igavalt turvalise ja seega rahutust tekitava Jakobi vahetab välja Paul. Sõprusest areneb midagi rohkemat ning kui Mae Jakobi juurest välja kolib, jõuab ta otse Pauli koduseinte vahele. Hetkeks võib lugeja ette kujutada õnnelikku lõppu, naasmist idüllilisse perekonnaellu, ent ei saa unustada, kus Mae ja Paul tutvusid. Nende suhte lõpp on ette teada ja see ligineb halastamatu kiirusega.
Miks on kaanel punased ketsid?
Ainsaks konstantseks faktoriks Mae elus on ketsid. Punased ketsid raamatu kaanepildil ei ole sinna jõudnud kujundaja hetke ajel tehtud otsuse järgi, vaid ketsidele saab lausa omistada kõrvaltegelase rolli. Valgete õmblustega punased ketsid säravad Sebastiani värvitus palatis. Need on kaks korda kallimad, kui tavaliselt kasvueas poistele ostetakse, ent kuna need on kingituseks, mitte kasutamiseks, on kõik okei.
Esimest korda kodust lahkudes võtabki Mae kaasa ainult needsamad venna punased ketsid. Samad punased ketsid, mis haiglast koju toodi ning riiulile, täpselt üksteise kõrvale asetati. Matusepäeval viskab ema oma tütart kõigepealt parema ja siis vasaku ketsiga, mis jätab silma alla sinika. Sellest päevast saati on Mae ja punased ketsid lahutamatud. Kas jalas või riiulil, täpselt kõrvuti, nii et need teineteist puudutavad.
Kes võiks seda raamatut lugeda?
Travniceki kirjades Orasele* on esile toodud, et „Ketse“ on lugenud eri põlvkondade esindajad ning kõik on sealt midagi enda jaoks leidnud. Tõesti on tegu raamatuga, mis pole mõeldud vaid ühele sihtgrupile ning eksistentsiaalseid küsimusi käsitleva teosena selle lugejatele vanuselist ülempiiri ei ole. Küll tasub silmas pidada alampiiri ning soovitaks seda alates 9. klassist. Nooremate jaoks võib „Ketsid“ jääda liiga tihedaks, aga ka järsuks ja karmiks tekstiks. Ehkki raamatu stseenid pole kordagi vulgaarsed ega pingutatult üle võlli keeratud, leidub sisus intiimsust, uimasteid ja surma.
Pole keeruline mõista, miks raamatu lugemisele järgnevad arutelud. „Ketside“ universaalsed teemad kehtivad olenemata riigist, lugeja vanusest ning ühiskonnast: surm, armastus, kindlustunde olemasolu või puudumine, leppimine lähedase inimese ravimatu haigusega ning selle kõige kiuste täiskasvanuks saamine.
Tõlkinud Madli Oras
Kirjastus Kultuurileht 2024, 112 lk
Lastekirjanduse keskuse praktikant Ene Mclaughlin
