Illustreerinud Ott Vallik
MTÜ Lugu-Loo, 2010
86 lk
Lastele mõeldud luuleraamatuid ilmub tänapäeval haruharva, nii et igaüht neist tuleks lausa kahel käel tervitada. Kuigi ainult hõreda laste luuleriiuli täitmine pole kindlasti mitte Aidi Valliku kogu peamine väärtus. Luuletaja kirjutab raamatu tagakaanel, et talle meeldivad lasteluuletused, kuna neis on rütmi, riimi ja mängu. Need omadused iseloomustavad hästi ka Valliku enda loodut. Luuletusi on tema arvates tore ette lugeda, kuulata ja vaikselt lugeda, neid saab ümiseda ja laulda. A. Valliku looming sobib suurepäraselt kõigiks nendeks tegevusteks. Kuigi luulekogu on suunatud 5-10-aastastele lastele, kõlbavad nii mõnedki neist ka noorematele ette lugemiseks.
Luulekogu koosneb neljast tsüklist: „Putukas kõrvas“, „Kui kana läheb üle tee“, „Purakas murakas“ ja „Pikad pühad“. Tsüklitesse koondumine on siin nõrgem kui Valliku eelmises kogus „Tirtsti ja turtsti“, kuna tekste pole liigitatud ainult temaatiliselt aluselt lähtudes.
Eriti köitvad on Valliku loomaluuletused, mis sisalduvad tsüklis „Kui kana läheb üle tee“. Valliku võime märgata loomi ja osata nende hinge näha on tuttav juba Pintsu ja Tutsiku lugudest. Vaid sügav kiindumus, austus ja armastus suudavad nii soojade loomavärssideni viia, nagu näiteks „Kassi sabakalli“, „Ei ole elu koerata“. Vigurlikumad loomavärsid on kanadest, hobustest ja rottidest. Kelmikate metsloomasalmide huumorit tabavad suurte kõrval kindlasti ka väikesed lugejad. Ott Valliku pildid sobivad ideaalselt metsloomaluuletuste taustaks, mitte ainult luules olulist rõhutades, vaid ka ise uusi tähendusi luues.
A. Valliku südamlikum ja soojem, ehk ka õpetajalikum pool väljendub laste igapäevaelu kirjeldavates luuletustes, nagu „Jonniv laps“, „Mänguröövel“, „Ma tahan“. Ometi ei võta luuletaja kunagi vanema, suurema ja targema tähtsat positsiooni, vaid on ikka pigem laste kõrval nende õiguste eest seismas („Vaikne laps“, „Kiirus“). Õnnestunult on valitud ka kogu lõpetav sümpaatne ja lihtne luulutus kodumaast.
Jaanika Palm
