Miskipärast ei kipu meie kirjastajad Baltimaade lastekirjandust kuigi usinalt eesti keelde ümber panema. Viimase 20 aasta jooksul on läti keelest meie lasteni jõudnud vaid Valdis Rūmnieksi seikluslugu „Iidse tamme saladus” (2004) ning muinasjutt „Kuidas koer hundiga sõdis” (2006). Leedu kirjandusest on samal perioodil tõlgitud Andis Sergejevsi ja Aija Jasūna väikelasteraamat „Elevandpoeg Bobo” (2001), Skomantase (kollektiivne pseudonüüm) noorteraamatud „Teutoonide vang. Soohunt” (2001) ja „Nõiutud aare. Jumalate tahe” (2008). Gendrutis Morkūnase „Kuratlikult kuum koolivaheaeg” (2009) ja Kęstutis Kasparavičiuse „Valge elevant” (2009) on raamatud, mis tõlgiti leedu firma Maxima tellimusel eesti keelde ja kingiti kaubandusketi töötajate lastele jõuludeks. Laiema leviku osaliseks pole need teosed meil kahjuks saanud.
Rahvusvaheliste konverentside ettekannetes ja kohvilauajuttudes viidatakse aga nii mõnelegi huvitavale teosele. On kahju, et eesti lasteni ei ole jõudnud näiteks humoorikad jutustused pirukatest piraatidest (Māris Putniņš) või südamlikust karu Tobiasest (Juris Zvirgzdiņš). Lõunanaabrid aga on, vaatamata meie ükskõiksusele nende suhtes, eesti lastekirjanduse tõlkimises küllaltki usinad – kusjuures peaaegu kõik, mis tõlgitud, osutub sealsete laste seas ka menukaks.
Rõõmu teeb, et üle hulga aja saab midagi sealsest lastekirjandusest meile kättesaadavaks. Leedu kirjaniku Selemonas Paltanavičiuse „Tere, kuidas läheb? 14 kirja metsast” jõuab lasteni noore tõlkija Juhan Raua asjatundlikus vahenduses. Kuigi lood on „Tähekese” lugejale tuttavad, ei kahanda see teose väärtust karvavõrdki. Kambakesi ühiste kaante vahel on need tekstid kindlasti midagi rohkemat kui üksikute osade summa. Ja seda mitte ainult tänu Helin Tikerpuu elutruudele ja humoorikatele illustratsioonidele ning Jaanus Samma sisuga hästi haakuvale kujundusele.
S. Paltanavičius on 14 väga erinevat kirja sidunud vahvaks ja köitvaks tervikuks raamloo abil. Ühel varasel talvehommikul tuleb raamatu autori juurde kirjakandja ning ulatab talle koti kirjadega, mille ta on saanud metsast. Kirjutajateks on metsaelanikud: väikesed loomad (siil, mutt, nahkhiir, kärnkonn), aga ka suuremad elukad (rebane, jänes, hunt), lisaks veel putukad (rohutirts, lapsuliblikas, ämblik, sipelgas) ning linnud (tuvi, kaaren, rähn). Kõik kenad kohalikud loomad. Iga loom räägib sellest, mis tal parasjagu südamel. Nii näiteks jutustab rebane oma kodu korrastamisest ja peatselt oodatavast perelisast, kevadel ärganud siil aga oma tühjast kõhust ja siilitädist, ämblik pajatab untsu läinud võrgupunumisest jne. Kirjanik on suurepäraselt tabanud erinevate loomade natuuri. Lugejateni on toodud ilmekad ja vahvad nüansid loomade eluviisi kohta, nii saab muuseas ka üht-teist tarka looduse kohta teada.
Iga kirja lõpetavad looma head soovid kirja saajale koos kutsega tulla ise metsa külla või palvega kutsuda metsasõpru linnavisiidile.
Raamatut läbib suur austus metsa ja selle elanike vastu, olgu tegu siis väikese putuka või suure kiskjaga. Postiga kirjade saatmise hääbuva traditsiooni ja üha väheneva metsas uitamise taustal sunnib see kõigi loomasõpradest laste ja lapsemeelsete meeli paitav teos küsima: millal sina viimati metsas käisid või oma käega kirjutatud tervituse saatsid?
Illustreerinud Helin Tikerpuu
Tõlkinud Juhan Raud
Välja andnud kirjastus Tammerraamat
72 lk
Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija
