Inglise autori David Almondi (s 1951) nimi on tuntud lastekirjandushuvilistele üle maailma. Ta on võitnud palju mainekaid lastekirjanduse auhindu (muu seas ka Carnegie medali, Whitbreadi ja Hans Christian Anderseni auhinna) ning tema loomingut on rohkelt tõlgitud. On suur rõõm, et eesti noortele lugejatelegi pole David Almondi nimi võõras. Uue aastatuhande algul nägi eestikeelsena trükivalgust jutustus „Skellig” (2000) ning mõned aastad tagasi „Poiss, kes ujus koos piraajadega” (2013). Mõlemale sai osaks nii kriitikute austus kui ka lugejamenu. Tõenäoliselt tabab sama saatus ka hiljuti välja antud jutustust „Minu nimi on Mina”.
Raamat ilmus Inglismaal 2010. aastal ning on „Skelligi” (esmatrükk Inglismaal 1998) eellugu. Neid kaht teost eraldab ajaliselt niisiis koguni 12 aastat. Samuti on lugude kokkupuutepunkt üsna väike, mistõttu on mõlemad hästi loetavad ka eraldiseisvana. Küll aga pakub mõlema teose tundmine laiemat vaatlusplatvormi ning kutsub otsima nii põnevaid paralleele kui huvitavaid erisusi.
„Minu nimi on Mina” peategelaseks on eriline tüdruk Mina. Just seesama, kes aitab „Skelligis” Michaelil hukule määratud mehe päästa. Mina armastab väga öid, sest siis on kõik võimalik, ning linde, sest need oskavad laulda ja lennata. Talle meeldib sõnadega mängida. Tihti istub tüdruk puu otsas musträstapesa juures ning vaatleb avali silmi teda ümbritsevat maailma. Tema vaatlustest tehtud järeldused on värsked ja erilised. Mina ongi eriline tüdruk, teda kutsutakse ka kummaliseks, veidraks, imelikuks. Tal ei ole eriti sõpru. Ta ei sobi isegi kooli, ei tavalisse ega ka erivajadustega laste omasse. Seepärast ongi Mina koduõppel. Teda õpetab tundlik ja arusaaja ema. Mina isa on surnud.
Lugu on esitatud Mina päevikuna, nii saame tema vaatlustulemusest ja mõtetest kohe otsesest allikast teada. Kuna tegemist on koduõppepäevikuga, on seal kirjas ka mõned erakordsed ülesanded ja tegevused. Nii näiteks annab tüdruk endale ülesande kirjutada üks lause, mis täidaks kogu lehekülje, või kirjutada terve lehekülg täielikku mõttetust. Mõned ülesanded on aga seotud tegevustega. Ühel õhtul kirjutab Mina: „Mine magama. Maga lennates. Lenda magades”. Neid ülesandeid plaanib tüdruk suureks saades oma koolis õpilastele teha anda.
David Almond ei arva, et lapsed suudavad lugeda vaid konkreetse ja lineaarse süžeeliiniga teoseid. „Minu nimi on Mina” on pigem ümar ja võluvalt kihiline. Mõnuga segab kirjanik siin olevikku ja minevikku, meenutusi ja kujutlusi, reaalsust ja fantaasiat, küsimusi ja vastuseid. Taoline mäng oleks lugeja jaoks kohutavalt igav ja võltsilt suurustlev, kui see poleks nii tihedalt mõtestatud ja süsteemne kui Almondil. Ometi oskab autor selle kindluse ja eesmärgistatuse juures jätta lugejale piisavalt ka isemõtlemise ruumi.
Sarnaselt teistele Almondi teostele käsitleb ka „Minu nimi on Mina” suuri filosoofilisi teemasid, nagu elu ja surm, õnn ja õnnetus, minevik ja tulevik. Eriliste inimeste eestkõnelejana tuntud kirjanik jätkab jõulisemalt ja sügavamalt ka normaalsuse teemat. Mis on normaalsus, kas seda üldse on olemas, kui iga inimene on omamoodi ja eriline, küsib ta. „Mis oleks maailm ilma napakuseta!” sõnastab autor Mina suu läbi lõpuks oma tõdemuse.
Raamatu on eesti lugejaile vahendanud Mari Klein. Teos on tõlkimiseks küllalt keerukas ning otsese sõnade ja lausete tõlkimise kõrval on tihti vaja olnud rakendada kirjaniku tekitatud sõnasüsteemi tõlkimist. Seejuures on hoolikalt silmas peetud lähte- ja sihtkeele erinevaid nüansse ning keelte omavahelisi erinevusi tasandatud. Ja kuigi tõlkijal on tõenäoliselt olnud üksjagu peamurdmist ja nuputamist, on lõpptulemus köitev ja tõrkevaba.
„Minu nimi on Mina” ei anna end ehk kergelt kätte, kuid järjekindla ja mõtelda sooviva lugeja püsivust kroonib edu. See on lugemiselamus, mis jääb kauaks sinu sisse, tõstatab küsimusi ja ärgitab neile vastuseid otsima, sõnastab keerukaid tõdemusi lihtsalt ja loogiliselt ning aitab pealiskaudses elu virvarris oma ankrut leida.
Tõlkinud Mari Klein
Illustreerinud Jon Carling
Draakon & Kuu, 2016
277 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
