Ameeriklase Rob Harrelli jutustuse „Vidusilm“ võib liigitada nn. sick-fictioni žanrisse, mis kajastab haigusi (nii vaimseid kui füüsilisi) ja nendega toimetulekut. Paralleele võiks tõmmata R. J. Palacio „Imega“, mis mõned aastad tagasi eesti keelde tõlgiti ja millest valminud film sarnaselt raamatule palju austajaid kogus. „Vidusilmale“ lisab aga kihte ja ehk ka usaldusväärsust see, et tegemist on autori elulool põhineva teosega. Samuti ei edastata siin, erinevalt „Imest“, kõigi osaliste vaatepunkte, vaid saame juhtunust ülevaate vaid läbi Rossi silmade. See annab aga võimaluse peategelase intiimseimatesse tunnetesse süvenemiseks.
Raamatu peategelane on seitsmendat klassi alustav Ross Maloy, kes lisaks tavapärastele teismeliste probleemidele peab toime tulema suvel avastatud agressiivse silmavähiga. See toob kaasa operatsioonid ja kiiritusravikuurid, juuste väljalangemise ja vajaduse kanda mütsi, silmakreemi ja -tilkade rohke kasutamise. Poiss elab koos isa ja kasuema Lindaga. Kuna aga isa on kord selle teekonna juba läbinud – Rossi ema on võitluse vähile kaotanud ja lahkunud, kui poiss oli viiene – ei taha Ross teda oma muredega ülemäära koormata.
Tagasihoidliku loomuga Ross pole koolis kuigivõrd populaarne olnud ega taha mingilgi kombel silma paista. Tema parimad sõbrad on ekstravagantne Abby ja arvutimängur Isaac, kes uues olukorras erinevalt reageerivad. Kui Abbys on empaatiat ja julgust suhtuda Rossi samamoodi kui varem, siis Isaac ei suuda kuidagi leida viisi, mil moel Rossiga taas suhelda. Nii tõmbubki ta sõbrast temale toetuse pakkumise asemel hoopis eemale.
Lisaks sõpradele on Rossil aidanud koolipingetest vabaneda koomiksid Bätnotsist, mida ta vabal ajal joonistada armastab. Bätnots on nahkhiirekostüümis vapper siga, kes ka kõige raskemate elus ettejuhtuvate seikadega mängleva kergusega toime tuleb. Põneval viisil põimuvad koomiksis Rossi läbielamised ja fantaasia. Ühtlasi on koomiksi joonistamine Rossile ka side tema illustraatorina töötanud emaga. Siis aga, kui poiss vajab lisatuge, avastab ta muusika võlujõu. Tänu radioloogiatehnik Frankile, kes talle kiiritusseansside ajal erinevaid ansambleid tutvustab, jõuab ta kitarriõpingute ja hiljem oma bändi moodustamiseni. Muusikaga tegelemine, keskendumine millelegi muule kui haigusele aitab Rossil end välja elada ning haigust vaid väljakutsena tõlgendada.
Vaatamata karmile teemale on teos optimistlik ja elujulgust sisendav. Siin on ohtralt hetki, mis mõjuvad äärmiselt lõbustavalt, samas aga neid, mis pisara silmi toovad. Teose autor on meisterlik pingehoidja. Ta ei lao kogu teadmist kohe lugeja ette, vaid annab talle tükkhaaval vajaliku koguse, tehes seda tempokalt ja osavalt dialoogi ja kirjeldusi balansseerides. Huvikonksud peatükkide lõpus suunavad lugemist jätkama. Meeldivaks vahelduseks on teksti põimitud koomiksipausid ja autori illustratsioonid, mis jätavad raamatust õhulise ja kerge mulje.
Teosest jääb kõlama üleskutse hinnata inimesi mitte nende välimuse, haiguste, vanuse, soo vm järgi, vaid vajadus eelarvamustest lahti lasta ja vaadata igaüht kui indiviidi. Raamatus tuuakse esile, kuivõrd lihtne on inimesi stereotüpiseerida ja neile nende välimusest johtuvaid omadusi juurde mõelda. See on igati vajalik õppetükk enne uue kooliaasta algust.
Kiita tuleb ka tõlkijat, kes originaalkeeles pealkirja „Wink“ kandva teose nii leidlikult eesti keelde on pannud. Tõsi, mõnes kohas on küll selle väljakutseid pakkuva töö traagelniite näha, kuid see ei häiri, pigem on tõlkija lõplik valik mõistetav. Lugejale on abiks ka rohked joonealused märkused, mis teksti selgitavad. Tore, et vahepeal ei pea teost googeldamiseks käest panema.
Tõlkinud Piret Orav
Illustreerinud Rob Harrell
Hea Lugu, 2021
320 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
