fbpx
Hüppa põhisisu juurde

August 2022. Colas Gutman „Kirbu-Krants“

Enamasti kujutatakse koeri lasteraamatutes vaprate, võitmatute ja truude kaaslastena, kes igast olukorrast väljapääsu leiavad. Meenutagem siin kohal kasvõi Lassiet, kes alati koju tuleb. Siiski leidub mõningaid teistsuguseid penisid, kes vaatamata oma ebatäiuslikkusele nii vormis kui sisus vähemalt samavõrra sümpaatsed on. Colas Gutmani kirjutatud, Marc Boutavanti illustreeritud ja Indrek Koffi tõlgitud „Kirbu-Krants“ võib poeriiulitel kergesti märkamatuks jääda – niivõrd õbluke ja väikese formaadiga on see raamat. Kes aga on kaanel tuvastanud armsa sitsiva loomakese roosas mullis, on kindlasti kohe intrigeeritud ja tahab teada, millest teos pajatab.

Kirbu-Krantsil on küll eemaletõukav välimus, kuid tundeline süda.

Nimikangelast Kirbu-Krantsi kirjeldatakse raamatu esimestel lehekülgedel kui vanemate poolt hüljatud, sardiini järele haisvat ja kirpudest puretud koera, kes elutseb prügikastis. Vaatamata eemaletõukavale välimusele ja mitte just kõige teravamale mõistusele peitub looma rinnus õrn ja tundeline süda. Prügikastis peidab end ka teine eluheidik, Kirbu-Krantsi parim sõber Kilu-Kiisu, kelle veoauto on kolmekuuselt litsunud lapikuks kui kala.

Ühel päeval, kui Krants leiab prügikastist kingapaela, torkab talle pähe kummaline küsimus: miks on koertel rihmad? Oskamata ise vastust leida, pöördub ta sõbra poole. Kilu-Kiisu selgitab, et rihma teises otsas on koeral tavaliselt peremees. Kuna peremehi prügikasti ei visata, tuleb Kirbu-Krantsil asuda teele laia maailma õnne otsima. Et ta aga on kasimata ja eluvõõras, osutub peremehe leidmine parajaks väljakutseks.

Autorid kujutavad koera erilise südamesoojuse ja hellusega

Paralleelkaraktereid äpardkoer Kirbu-Krantsile leiab nii filmi-, koomiksi- kui raamatuilmast. Võtkem näiteks Scooby-Doo, kes kõike kardab, kuid sellele vaatamata oma hobidetektiivist peremehel erinevaid salapäraseid juhtumeid lahendada aitab. Või siis „Lucky Luke’i“ koomiksi valvurkoer Rantanplan, kes on äärmiselt aeglane ja rumal ning lausa tõmbab õnnetusi ligi. Viimati mainitud keeleruumist on pärit ka Prantsuse kirjaniku Colas Gutmani Kirbu-Krants, keda autor kujutab eriliselt suure südamesoojuse ja hellusega. Tema igast lausest on tunda varjamatut poolehoidu sellele mitte just kõige nupukamale ja vana uksematti meenutavale, kuid siiski armastusväärsele olendile. Raamatu autoreid tutvustavast lisatekstist selgub, et loo kirjutamiseks sai kirjanik inspiratsiooni reisil Hispaaniasse, kus on palju hulkuvaid koeri.

Gutmani jutuvestmisstiili võiks kirjeldada kui kerget, õhulist ja värvikat. See sisaldab ohtralt piltlikke väljendeid ja kujundlikke ütlusi, mis lugejal loo silme ees jooksma panevad ning Kirbu-Krantsile kaasa elama kutsuvad. Taoline stiil on tõenäoliselt olnud tõlkijale paras väljakutse, kuid Koff on sellega kenasti toime tulnud, säilitades nii keele piltlikkuse kui ka suupärasuse.

Illustraator Marc Boutavant jagab ilmselgelt Gutmani seisukohta. Tema joonistatud Kirbu-Krants on tokerja ja pulstunud karvaga, lehast lummatud kärbseparv kannul, kuid siiski äärmiselt armas. Lustakalt lehvima on joonistatud koera kõrvad ja pikk saba, iseloomu lisavad pikk ja peenike koon, millest roosa keel peaaegu et pidevalt välja tolkneb, ning uudishimulikud nööpsilmad, mis pidevalt uusi seiklusi otsivad ega lase end saatuselöökidest heidutada.

Tarkus, headus ja kuuluvus

Esmapilgul lihtsana tunduv jutuke tõstatab aga ajatuid filosoofilisi küsimusi ja ärgitab noori lugejaid neile mõtlema. Mis on tarkus ning kust läheb  arukuse ja rumaluse piir? Kas tark olles pole heasüdamlikkus enam vajalik?  Kumb on olulisem, kas kena välimus või soe ja kaasatundlik loomus? Oluline teemadering seostub ka kuuluvuse, kodutuse ja loomade heaoluga üldisemalt.

Raamatu viimastelt lehtedelt selgub, et peagi on poelettidele jõudmas ka teised Kirbu-Krantsist pajatavad raamatud, milles loomake jõule tähistab, palaval suvepäeval randa külastab ja kooliteed alustab. On, mida oodata!

Illustreerinud Marc Boutavant
Tõlkinud Indrek Koff
Kirjastus Draakon & Kuu, 62 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
Foto Leelo Märjamaa/ Draakon & Kuu