Margit Saluste on lasteraamatuilmas tegutsenud juba ligi 30 aastat. Selle aja jooksul on ta avaldanud ligi kakskümmend autoriraamatut, illustreerinud teiste loodut ning teinud tööd mitmetele lasteajakirjadele. Varasemal perioodil oli Saluste loomingu juhtivaks noodiks mudilaste ja algklassilaste maailma avardamine läbi erinevate kategooriate tutvustamise, olgu selleks siis mõne valdkonna esemed („Asja lood on sellised“, „Aia lood on sellised“), ametid („Kõik tööd on head“ 1. ja 2. osa), tunded („Tunnete karussell“), suurus („Kui suur on väike“) või miskit muud. Alates Illikuku lugudest („Illikuku jutustab“, „Illikuku läheb lasteaeda“) on Saluste viljelenud psühholoogilisemat kirjutamislaadi. Märgatavalt muutunud on ka tema pildikeel – nüüd kasutab Saluste omapärast kollaažtehnikat. Hiljuti ilmunud „Pink“ toob autori siiruse ja sügavuse varasemast jõulisemalt esile.
Armas lugu vanast pingist
Raamatu sündmuste algpunktiks on jäneste värskelt valminud koduaias ette jääv vana pink, millest paarike tahab lahti saada. Nii soovitab jänkuneiu pingi, mida keegi niikuinii ei kasuta ja mis nende uue koduga kokku ei sobi, jänesenoormehel järve äärde lõkkesse viia. See haarabki pingi õlale ja hakkab astuma. Teel kohtab jänes järgemööda teisi loomi: ilvest, oravat, põtra ja karu. Kõik soovivad jänesele appi tulla. Nii moodustub pingitassijaist tasapisi üks tore rongkäik. Et pink on parajalt raske, on sõprade abi igati teretulnud. Seda aga mitte ainult pingi raskuse pärast – vahepealsetel puhkehetkedel saab ju pingil istutud ja sõpradega juttu aetud, nalja visatud ja head-paremat nositud. Kui siis loomad järve äärde jõuavad, on neil kahju nii palju rõõmu toonud pingist loobuda. Äraviskamise ja põletamise asemel otsustavad loomad hoopis pingi korda teha, aeda tagasi viia ja sellele uue elu anda. Paremasse kohta, otse maja ette paigutatud pingile saavad kõik möödujad nüüd tulla jalgu puhkama, lugusid rääkima, naerma ning muudki toredat tegema.
Ajalooga asjade võlu
Imehästi sobib Saluste pingilugu praegusesse tarbimisühiskonda, mis igal võimalikul moel julgustab, ehk isegi nõuab igal hooajal üha uue soetamist. Selle asemel et hinnata aja jäetud vagusid ja kriime, mis möödunust mälestusi esile toovad, kiputakse idealiseerima pigem uhiuut, veatut ja perfektset, hoolimata sellest, et see värske ja äsjane võib erinevalt ajapuudutusega esemetest mõjuda külmalt ja kõledaltki.
Esemetele lisaks näikse Saluste raamatus taoline aja kulgemise hindamine kehtivat ka elusolendite kohta. Nii tundubki jänesenoormees nautivat vana, lapsepõlve iseennast – seda, kes täissuuga räägib, ennastunustavalt sõpradega laulab ja naljatab. Samas aga armastab jänesenoormees väga ka jänkuneiut ja temaga koos loodavat uut ühist elu. Saluste näitab, et vana ja uus on omavahel põimunud, samuti nagu minevik, olevik ja tulevik. Samamoodi nagu jänkunoormees hoiab alles vanaisa tehtud pingi, saab edaspidi vanade asjade ja mälestuste hoidmine tema tulevaste laste tööks.
Lisaks kaasamõtlemisele on „Pink“ suurepärane inspiratsiooniallikas, kutsudes lugejaid endaga koos ka tegutsema. Põnevas kollaažtehnikas detailirikkad pildid ahvatlevad Saluste värvikaid loomi järele joonistama, neid siis välja lõikama, et ise lugu esitada. Miks mitte aga joonistada loomi veel juurdegi? Või siis hoopis vuntsida üles miskit vana ja väsinut ning leida sellele väärikas koht? Tundub, et just sellist „Pinki“ oli meil hädasti vaja.
Illustreerinud Margit Saluste
Kirjastus Koolibri 2025, 40 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
