Käesoleva aasta 8. juunil oli 150. sünniaastapäev Ernst Ennol, lasteluuletajal, kelle värsside ja nendele loodud lauludeta ei kujuta oma lapsepõlve ette mitmed põlvkonnad meie lapsi.
Kuigi Ernst Enno debüüt lastekirjanikuna leidis aset juba 1902. aastal, saame tema lasteluuletuste väljaandmisest raamatuna rääkida alles peale tema surma. Seda vaatamata asjaolule, et Enno panus nii lasteluuletaja kui lasteajakirjade toimetajana omaaegses kultuuripildis on hindamatu. Põhjustena võib siin näha nii autori täiuseigatsust kõiges, mida ta ette võttis, kui ajaloolisi sündmusi. 1957. aastal koondas oma luuleteed alustav Ellen Niit kogumikku „Üks rohutirts läks kõndima“ luuletused nii käsikirjadest kui ajakirjanduses (Lasteleht, Laste Rõõm, Väikeste Sõber, Laste-rõõm jt) ilmunust. Raamatu järelsõna on ka esimene, põhjalikum ja asjatundlikum ülevaade Enno lasteluulest.
Värsid, mida Enno ise hellitlevalt lillelallerateks kutsus, on jagatud kuude temaatilisse tsüklisse, mis järgivad aastaringi: „Aasal õitseb mahlakann“, „Killa, kõlla, välja kari!“, „Juss oli väike peremees“; „Üks rohutirts läks kõndima“, „Juba kasel kuldsed lehed“, „Väljas talv ja tore jää“. Enno lasteluule hõlmab peamiselt talulapse maailma, vaatleb tema igapäevaseid toimetusi ja mänge. Leidub ka looduse hingestatud vaatlusi ja luuletusi loomadest-lindudest. Et Enno kasutab rohkelt kõlakujundeid, värvikaid riime ja mitmekesist rütmistust, on tema tekstid ka rohkelt viisistamist leidnud. Teame ju kõik hiiretipsu, kes tibule putru keetis, toredat jääd, kus uisutada ülihää või lapse ja tuule armsat dialoogi. Neisse päikeselistesse, helgetesse värssidesse on Ennol õnnestunud kinni püüda midagi lapsepõlvele igiomast, sügavalt olemuslikku, midagi sellist, mille juurde naasmine teeb õnnelikuks.
1971. aastal samanimelises pehmekaanelises väljaandes „Üks rohutirts läks kõndima“ on üldjaotus tsükliteks jäänud samaks, kuid luuletuste järjekorda on muudetud ja osa neist ka hoopis välja jäetud. Samas aga on huvitav, et kogumik, mis muide ilmus tänapäeva mõistes hiiglaslikus, 60 000 tiraažis, saab juba järgmisel aastal kordustrüki samasuuruse tiraažiga. Võib arvata, et see juhtus lugejate tungival nõudmisel.
Kui 1957. aasta kogumiku on pisut nostalgilises võtmes ühevärviliste rahulike piltidega illustreerinud tänavu 100. sünniaastapäeva tähistanud mainekas graafik Väino Tõnisson, siis 1970ndate väljaandes on illustraator Iivi Sampu-Raudsepp visualiseerimiseks valinud kaasaegse lähenemise ning esimest korda saadavad Enno tekste jõulised värvipildid. 2003. aastal ilmuvad Enno tujuküllased värsid taaskord Tõnissoni mahedas mustvalges koloriidis. Niidu asjalikule järelsõnale on siin lisatud ka Enno lapselapse Elin Toona armas eessõna. „Kui oled kord olnud lõbus, on kergem lõbusat tuju leida, igal ajal, igal juhul, igal momendil, nagu ka raamatust näha võib,“ ütleb ta.
Eesti Raamat 1957, 1971
Sinisukk 2003
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
