Vanal ajal käibis arvamus, et kooli algusega tuleb lastel mänguasjad hüljata ja tähtsa õppetööga tegelema hakata. Vaevalt, et sellel arusaamal oli olulist rolli Irma Truupõllu teose sünnil, kuid temaatiliselt sobib tema raamat „Rohelise Päikese Maa“ seda tõika illustreerima.
Nimelt pajatab kunstmuinasjutt „Rohelise Päikese Maa“ hüljatud nukukestest Mallest ja Peedust, kes tolmunult poolhämaras kolikambris oma kunagise perenaise Mari järele igatsevad. Nukukesed on pisikesed nagu Mari sõrm ja neil on selgesti näha igasugu ohtrast mängust tingitud kriimustusi ja hambajälgi. Aknast sisse paistev kuu lubab nukukesed taas Mari lemmikuks teha, kuid vastutasuks soovib ta neilt teavet müstilise Rohelise Päikese Maa kuu värvi kohta. Nukkudel ei jää oma suurima soovi täitumiseks muud üle, kui kuu pakkumine vastu võtta. Nii kingibki kuu neile liikumisvõime ning Malle ja Peedu asuvad vapralt üheskoos teele. Teekonnal selgub, et nagu nukkudel on teistelgi, olgu ta siis sipelgas, jaaniuss või muu mutukas, elus oma väljakutsed, millega hakkama tuleb saada. Üksteisele toetudes ja teineteist abistades on aga nende katsumustega kõigil kergem hakkama saada.
Irma Truupõld, kodanikunimega Johanna Wilhelmine Irmgard Treufeldt, hiljem Pihlak (1903–1980) oli omas ajas omamoodi vastuvoolu ujuja. Realistliku elukujutuse laineharjal oli tema üks vähestest, kes laste fantaasiakirjanduse vallas tegutses. Autori 16-aastaselt alustatud teos leidis andunud lugejad ja sai kiiresti populaarseks eriti tüdrukute seas. Nõukogude perioodil teose edulugu küll katkes uustrüki hävitava kriitika tõttu, kuid alates 1980. aastal ilmunud originaalillustratsioonidega kordustrükist on raamatul jälle oma kindel austajaskond. Et Truupõllu teos mõjub vägagi inspireerivalt tänagi, tõestab kirjaniku 120. sünniaastapäevaks ilmutatud uusväljaanne Takinada piltidega.
Truupõllu tekstis on paras annus nukrust lapsepõlve paratamatust lõppemisest, ehk aegade ümbersaamisest ja elu muutumisest üldse. Ehkki teos küll kutsub hetke hindama ja olevat täiel rinnal nautima, pakub autor seal ka ilmsema, lasteraamatusse hästi sobiva positiivse lahendusena välja armsaks saanud nukkude edasi pärandamise. Peedust ja Mallest saavad tuleva põlvkonna, Mari tütre mängukaaslased, nii et kõik osapooled on õnnelikud.
Truupõllu armas ja südamlik teos on hea meeldetuletus vana väärtuslikkusest ja põlvkondliku sideme olulisusest. Aegumatu on ka mõte, et koolitööde, muusika- ja kunstikoolide ning treeningute kõrval võiks lastel jätkuda piisavalt aega ka vabalt mängimiseks ning niisama (koos)olemiseks.
Loodus, 1936 (ill Richard Kivit)
Ilukirjandus ja Kunst, 1946 (ill Margarethe Fuks)
Eesti Raamat, 1980 (ill Richard Kivit)
Postimees Kirjastus, 2022 (ill Takinada)
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
