Ilmar Trullist, kes alustas lasteluuletajana juba 1980. aastatel ajakirjas Täheke ning jätkas Eesti Ekspressi lastelisas, sai kiiresti meie lasteluule säravamaid tähti. Ta on korduvalt ja vägagi teenitult pälvinud Karl Eduard Söödi lasteluulepreemia ning olnud üks vähestest lasteluuletajatest Jaanus Vaiksoo ja Leelo Tungla kõrval, kes saanud Kultuurkapitali lastekirjanduse auhinna („Lõbusad luuletused“ 1998; „Järvevaht ja joogivesi“ 2007; „Rähni ravi“ 2015). Nüüdseks, mil Trulli loometee on kestnud üle 40 aasta, võib kindlalt väita, et ilma temata poleks meie iseseisvuse taastanud vabariigi aegne lasteluule olnud pooltki see, mis see on täna.
See, kes Trulli loominguga kursis olnud juba tema loometee algusest, võib ju tajuda luuletaja värsket kogumikku „Veidi veidrad veised“ käes hoides teatavat mõnusat äratundmisrõõmu. Tegemist on selle vana hea Trulliga, mis varasematest väljaannetestki kodune ja tuttav. Trull on Trull ja mis siin rohkem rääkida, võib ju mõelda. Kuid kas peabki asjas, mida sa täiuslikult valdad, midagi muutma lihtsalt põhjusel, et oleks teistmoodi? Kas ei piisa sellest, et sa inspireerud omapärasel moel nüüdisajast, suudad sellele heita värske ja vaimuka pilgu ning haakida selle kõik varasema kultuurimäluga, pealekauba veel tempoka rütmi ja värskete riimidega? Mulle tundub, et sellest on rohkem kui küll.
Kes teine kui Trull suudaks näiliselt mängleva kergusega harmooniliselt üheks lasteluuletuseks seostada Ellen Niidu loomingust tuttava Kati karu ja tehisaru („Kati Karu“), Juhan Liivi lumehelbekese ja herkulopudru koostisosa kaerahelbe („Mina ja mu herkulopuder“) või Viiralti lamava tiigri ja rahvaluulest armsaks saanud meie kiisu värsid („Lamav tiiger“)? Trull on see loominguline sõnalegodega ehitaja, kes ei vaja üksühest juhendit, et miski põnev jupstükk kokku monteerida. Tema teeb oma sõnaklotsidest, ikka neist samadest, meile teistelegi kättesaadavatest, omanäolisi asju, mis vaimukad, vaimustavad ning kui mitte naeratuse näole, siis vähemalt muige suunurka toovad.
Trulli vaieldamatuks plussiks on ka see, et ta suhtub lapsesse kui võrdsesse ega tee selget vahet lastele ja täiskasvanutele loodu vahel. Ristkirjutades, mõlemale vanuserühmale oma terakesi pakkudes suudab Trull olla kaasahaarav nii päris pisikestele kui nende vanematele ja vanavanematele. Küllap leiavad täiskasvanud trulliluulesõbrad tahtmist poeedi ohtraid intertekstuaalseid üldkultuurilisi ja argielulisi vihjeid ka noorematele lugejatele lahti seletada.
Nii et sügismasenduse, aga kindlasti ka talve-, kevade- või suvespliini vastu võiks Trulli luulet vägagi soovitada. Lugedes kergematel juhtudel üks-kaks luuletust, raskematel vastavalt vajadusele rohkem, on ravi garanteeritud. Üledoosi võtmist seejuures karta ei tasu.
Illustreerinud Ilmar Trull
Kirjastus Tammerraamat 2025, 80 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
