Lennart Meri, keda rahva silmis peetakse siiani Eesti parimaks ja olulisemaks presidendiks, on lisaks tähtsale diplomaatilisele karjäärile jõudnud inimeste südametesse ka kirjanikuna. Tema loomingu hulka kuulub „Hõbevalge. Reisikiri tuulest ja muinasluulest“, mida võib pidada eesti kirjanduse tüvitekstiks. Täiskasvanud on teadlikud Lennart Meri suurtest tegudest, kuid kuidas seletada uuele generatsioonile, miks endine president on rahva ja riigi jaoks ajalooliselt nii oluline. Kirjanik Liis Sein ja illustraator Laura Verte hakkavad just seda enda ühises teoses avama nii, nagu jutustaks oma elulugu peategelane ise, tuues peategelase lugejale lähemale.
Lapsepõlv ja kirjanikuks kujunemine
Teos algab Lennarti lapsepõlve kajastusega, sest eks just sealt saanud alguse tema tuleviku suund. Tulevasele presidendile meeldis lugeda seiklusjutte, mis viisid džunglisse või väljamõeldud maailmadesse. Unistus reisida sai alguse lugemisest ja sai teoks esmakordselt, kui isa Georg-Peeter Meri pidi hakkama töökoha tõttu kolima. Nii elas pere Prantsusmaal ja Saksamaal. Lennart Meri õppis palju võõrkeeli, luges veelgi rohkem ja tänu vanaema saadetud pakkidele säilitas teatud ligipääsu emakeelsele kirjandusele. Kui isa töö pere lõpuks tagasi kodumaale tõi, ei jagunud seda õnne kauaks, sest peagi küüditati Lennart koos ema ja noorema vennaga Siberisse. Elutingimused olid rasked – klassiruumides oli lausa nii külm, et tint jäätus sulepea otsa. Just seal hakkas vaikselt kujunema nooruki sügavam huvi ajaloo vastu. Pole üllatav, et suure lugemusega inimene võtab ühel hetkel ka ise paberi ja pliiatsi kätte. Lennart Meri kirjutas tihti üles oma mõtteid ja läbielamisi. Kuna ta reisis palju, oli tema esimene teos just reisiraamat. Samuti tõlkis Lennart Meri palju raamatuid, sest valdas ta ju võõrkeeli kõrgel tasemel. Ajalukku läks president lisaks oivalistele teostele ka suurepärase kõnepidajana, kus ta kasutas sõnumi edastamiseks ja publiku haaramiseks teravust ning pisut huumorit.
Helesinine unistus
Liis Sein esitab Lennart Meri loo noorukieast täiskasvanuks saamiseni lapse perspektiivist, malbelt ja arusaadavalt, ilma jutustajahäält muutmata. Nii jääb lugejale püsiv ja turvaline kaaslane. Lapsepilk loob helge tulevikuvaate ja tekitab ka vanemas lugejas küsimuse: milliseks täiskasvanuks mul on veel võimalik saada? Mida mu sisemine laps sooviks veel näha, teha või saavutada?
Teose kergetes heledates toonides ja õrnade joontega kujundus tekitab tunde, et lugeja saab ise lugu kaasa maalida – teha jooned teravamaks, värvid tumedamaks ning luua iseenda tuleviku maal. Sellest räägib ka teose sisu: väikese poisi suured unistused, mis ei jäänudki pelgalt unistusteks. Vesivärvilik stiil paistab olevat illustraatorile omane, värvigamma annab rohkem mõtteainet. Kasutatud toonid viitavad ütlusele „helesinine unistus“, mille põhjal võiks järeldada, et illustratsioonidega tahetakse edastada teatud metafoorilisust. Kerkib esile küsimus, kelle unistus see on – kas noore presidendi, lugeja, rahva või kõigi kolme oma korraga?
Teos mõjub inspireerivalt, sest kirjutatud on unistustest ja loodud illustratsioonid on unenäolised. Julged ja suured unistused sünnivadki lapsepõlves. Teoses esitatud elulugu ei tõmba nendele pidurit – kõik noore poisi unistused täitusid, isegi vaba Eesti presidendiks saamine. Raamat mõjub inspireerivalt ka täiskasvanud lugejale, kelle unistused ei pruugi enam olla nii suured ega värvilised. Kunagi ei ole liiga hilja, ka tagasihoidlikest hobidest võib kujuneda elutööna kestev kirg. Autor kirjeldab, kuidas kirjutamine oli algselt Lennart Meri jaoks vaid viis mõtete korrastamiseks, sellest kasvas hobi, seejärel raamat ning lõpuks loomulik, elu kandev tegevus. Nii tuletab teos lugejale meelde, et tuleb tegeleda hobidega, mis sütitavad, ja mahutada need oma ellu.
Suhtlus tekstiga
Teos on jagatud kaheksaks teemapeatükiks, mis katavad olulise osa president Lennart Meri elust ja annavad aimu ta loomusest, näiteks rännurahutus ja tee poliitikasse. Selline jaotus annab selge pildi, miks endisest presidendist on kirjutatud raamat, miks ta on endiselt oluline ja kuidas ta inimeste südametesse jõudis.
Teose muudavad interaktiivseks kaasa mõtlema kutsuvad ülesanded, mis on põimitud igasse peatükki. Lapsi innustatakse joonistama ja küsimustele vastama, mis eeldab süvenenud lugemist. Tänapäeva lugeja puhul, kelle tähelepanu kipub hajuma, on see tõhus võte. Loetut kontrollivad küsimused muudavad lugemise mänguliseks ja toetavad keskendumist. Tänu leidlikele ja loovatele ülesannetele on raamat põnev kaasamõtlemise allikas nii lapsele kui ka vanemale ühiseks lugemiseks.
Ajal, kui riikide vahel valitsevad pinged, mille pidev meediakajastus võib tekitada hirmu, on oluline seda tasakaalustada. Liis Seina ja Laura Verte teos süstib lootust – see on raamat inimesest, kes armastas oma kodumaad ega kaotanud kunagi usku.
Illustreerinud Laura Verte
Kirjastus Herta, 2025, 72 lk
Caroline Kuzmin, Eesti Lastekirjanduse Keskuse praktikant
